Naine räägib emotsionaalse loo sellest, miks ka sina peaksid abivajavast inimesest üle astumise asemel teda hoopis aitama

Nägin teda igal hommikul, kui tööle sõitsin. Väike vanamees, istumas oma ratastoolis, tiheda liiklusega tee ääres, mis asus veteranide haigla läheduses. Temast sai justkui osa minu igahommikusest rutiinist: joo kohvi, vaidle lapsega, et ta end riidesse paneks ja kooli läheks, kohta oma "sõpra" teel tööle. Mõnel hommikul oli liiklus nii tihe, aga vaatasin teda kuni meie pilgud kohtusid, naeratsin ja lehvitasin. Ta ei pannud mind kunagi tähele.

Meie ühepoolne “sõprus” algas kevadel. Kui suvi möödus ja Chicago päevad muutusid külmemaks, hakkasin muretsema. Mu sõbral ei olnud jalanõusid. Tema jalad, mis olid väga paistes, olid alati paljad.

Ühel eriti jäisel hommikul märkasin, et neid katsid värsked sidemed, alates varvastest kuni hüppeliigesteni. Hommik hommiku järel nägin, kuidas need aina mustemaks ja mustemaks muutusid. Kord säravvalge oli nüüd räpane ja mustuse koorikuga kaetud. Mida mustemaks sidemed muutusid, seda rohkem mu süda valutas. Ma pidin midagi ette võtma.

Saapad? Tundus nagu praktiline idee, aga kuidas ma ta jalanumbri teada saaksin? Kas need oleksid üldse tema paistes jalgade otsas mugavad? Kiire otsing Amazonis tõi mulle täiusliku lahenduse (kas see ei juhtu mitte alati?). Veekindlad saapad, mida kasutatakse matkamiseks. Üks klikk ja olidki tellitud!

Ootasin nende saabumist ja mõtlesin, kas see oli ikka hea idee. Kas see on üldse sobiv? Või solvan ma sellega teda? Äkki ta näeb mu Range Roverit peatumas ja käsib mul kuu peale käia.

Mind on alati õpetatud andma, kui hetk on õige, kui tunnen selleks vajadust. Hoia oma ego teemavälisena, usalda oma kõhutunnet. Seega, olin valmis ja panin saapad kõrvalistmele ning sõitsin tööle eeldades, et näen teda. Aga ma ei näinud. Ka järgmisel päeval ei olnud ta seal. Päev hiljem samuti mitte.

Nägin teda alles kolme nädala pärast. Seal ta oli, katkises ratastoolis, tekk üle jalgade, lumi langemas taevast alla. Peatasin auto. Otsustasin iseennast ja oma instinkte usaldada, haarasin saapad ja väljusin autost.

“Tere hommikust, härra,” ütlesin, kuid vastust ei tulnud. “Härra, mul on midagi, mida teil võiks vaja minna.” Hoidsin saapaid enda ees. Ta vaatas neid ja liigutas seejärel oma teki jalgadelt. Seal, kus kord olid tema jalad, polnud täna enam midagi. Teki all oli kaks värsketes sidemetes könti.

Tean, et mõtlete, et see pole ju ometi võimalik, aga on. Ma vannun! Mul oli isegi tunnistaja olemas. Annaksin teile ta nime, aga tal oli niigi kolm marakratist last ja ta poleks selle üle tõenäoliselt väga õnnelik.

“Diabeet, kurjam. Ma pidin laskma need kolm nädalat tagasi amputeerida,” ütles ta ja ma tundsin end rumalana, ma jäin hiljaks. “Aga kas ma võin saapad endale jätta?” küsis mees.

“Jah, muidugi!” ütlesin ja ulatasin need talle.

“Panen need oma kodus kapile ja iga päev, kui neid vaatan, tean, et keegi hoolib,” selgitas ta oma palvet.

Naeratasin: “Kõlab nagu plaan!”

Õppisin sel päeval ühe väga olulise õppetunni. Vahel võib kellegi aitamine, millegi kinkimine, olla piinlik ja tekitada ebamugavust, aga tee seda ikka! Mõned kingid on palju rohkemat kui lihtsalt materiaalne asi või väärtus. Vahel võib piisata ka saapapaarist, et tekitada teisele inimesele tunne, et ta on hinnatud, armastatud ja tähtis. Vahel, kui sul veab, võid inimesele anda täpselt seda, mida ta kõige rohkem vajab.

Need olid igatahes parimad 30 dollarit, mis ma kunagi raisanud olen.

Allikas: Scary Mommy