See pruut tuli küll otse põrgust: naine hävitas ühe südametu lausega oma peresuhted ja tõmbas pulmadele vee peale
Pruudi õde, kes pidi olema pulmas ka pruutneitsi, jäi rasedaks. Pruut andis talle teada, et ajastus on täiesti vale, sest tema ei kavatse oma pulmas mingite rasedusjamadega tegeleda ja kleidi ümber tegemisega vaeva näha. Ma läksin teise tuppa, aga nad karjusid nii kõvasti, et kuulsin ka läbi suletud uste.
Õde: Me oleme kolm aastat proovinud rasedaks jääda. Pulmapäev võib küll olla sinu päev, aga sa teadsid, kui vaevaline rasestumine meie jaoks oli.
Pruut: Noh, siis ma arvan, et sa ei saa pulmas osaleda, sest ma ei taha mingit jama, mis sellega kaasneb.
Õde marssis toast välja sõnagu ütlemata. Mina manasin kivinäo ette ja püüdsin oma tegevustega jätkata. Mõned kuud hiljem olen koos pruudi ja pruudi emaga, emale tuli telefonikõne. Ema vabandab, lahkub toast ja veedab suure osa koosolekust telefoni otsas. Lõpuks tuleb tagasi, paneb aeglaselt telefoni ära. Selgelt on aru saada, et ta on nutnud.
Pruut: Kes oli?
Ema: Su õde. Ta kaotas lapse.
Mu süda murdub, sest ma näen nende valu ja ma ei saa midagi öelda ega teha, maailmas ei ole piisavalt taskurätikuid, mis suudaks kokku pühkida mu kaastundepisaraid, mis kohe silmist purskuvad.
Pruut: Oh. Okei, no kuna ta enam rase ei ole, siis võib ta mu pulmas osaleda.
Ma ei ole kunagi näinud, kuidas inimesel silme eest mustaks läheb, aga seekord olin selle hetke tunnistajaks. Ema pöördub minu poole ja ütleb surmavalt vaikse ja rahuliku häälega: Vabandust, et me teie aega raiskasime, aga mina selle pulmapeo eest enam ei maksa. Kogu rahaline pool jääb mu tütre kanda. Ma loodan, et see ei ole suureks tüliks.
Pruut (hirmunud ja paanikas): EMA???!!!
Mina (naeratades emale): Muidugi, ma mõistan, küll saame hakkama.
Pruut karjus ja hüsteeritses, nõudis põhjust ema ootamatule ja arusaamatule meelemuutusele. Ema lahkus, hüsteerias tütar jooksis talle karjudes järele.
24 tundi hiljem sain teate, et peigmees oli pulmapeo hoopiski tühistanud.
