Leslie Laasner tabavalt täpne kirjeldus firmade jõulupidudest: kõik peavad ju teadma, et sa oled nii fab ja käisid ulmereivil, enne kui pohmas tuhkatriinuks muutud
“Jahe pundar marsib ikka kohe epitsentrisse — meie oleme nüüd selle koha uued omanikud. Teie vaesed tossudes ahvid tõmmake oma palagan koomale. Baaris kehtestab ennast tegevjuht ja ütleb mingi kavala salasõna, mille eest siis kõik töötajad saavad omale endless napsu võtta, kuna koht tundub peale restolaksu (läheb kuludesse) mõnusalt odav. Baari järtsi juhatuse liikmetele ei eksisteeri. Kui sul on ikkagi mantel, siis fkn suru otse läbi, mr õhtukäive.
Meestele, kellel kena palitu ja sall, meeldib teha sallitantsu ja seda retsilt offbiiti. Kui sul pole rütmitaju, siis liiguta ennast, nagu sul on black mamba p*rseküljes ja need on sinu elu viimased spasmid käreda tehno saatel. Samal ajal proovi võrgutada salli otstega vehkides sekretäri. Liigu selg ees läbi rahva, nagu jäälõhkuja pr*se, niiet kõigil õlled ümber ja salli otsaga õhus tupsutades, nagu see oleks mingi süvaveekala peibutis, millega sa tiiu pimedasse meelitad. Riideid ei tohi garderoobi panna! Mantel peab kindlasti selga jääma, sest see koht tundub nii döörti. Jope ka pintsaku peale, kuni sa ärkad. Kui keegi jorss on juba mälus, siis hoidke teda kahe vahel ja kindlasti tolgendage temaga edasi tagasi igale poole ruumis läbi rahva, niikui vähegi jaksate. Tunnetage elu lätet. Paha ei tee ka flirt omaette hoidvate “kohalike” tantsivate tüdrukutega, samal ajal gravitatsiooni piire kombates.
Daamidel on loomulikult kohe asja DJ-pulti, sest mida helli, kus on fkn ABBA? Seda muidugi reeglina ei saa. Kui appat pole, siis järgneb kriiskav nublusoov. Heledate kiljatuste saatel tantsitakse so wild umbes minut ja 17 sekundit käed üleval siis selle peale, mida parasjagu tuleb. Vana hea kotilõkke ümber (käekotid maha hunnikusse ja ümber nende) Ja endiselt saab näha jahutatud kana tantsu (lödi kehakeelega, käed küünarnukist kõverdatud, randmest lõdvad, niiet käelabad kõiguvad vasakult paremale). Kuna midagi kaasa laulda pole ja ühtegi raadiolugu ei kosta, siis on tülgastus kiire tulema ja minnakse oma töökaaslasi otsima, kellega vahvaid fotolavastusi teha ja jagada. Kõik peavad ju teadma, et sa oled nii fab ja käisid ulmereivil, enne kui pohmas tuhkatriinuks muutud. Ja põhiline — ära püsi paigal. Küta mööda ruumi edasi tagasi nagu laserkiir.
Kuna musa on talumatult halb, siis OÜ rahvas tiksub tunni pärast paarikaupa minema, sallid truult kaelas. Mitte ühtegi tuttavat lugu. Ja mõtle, kui see sall peaks ära kaduma? Mõnel ripub lõpuks küll nii, et üks ots peaaegu maani ja teine ots veel vaevalt kaelataga, aga krt, ripub. Pohh see telefon või kindad, sall ei tohi kaduda. Ankrumehena, kui kogu narood on taksodesse laaditud, taarub kõlari ees veel üks viimane jope. Klaasistunud pilguga, poolik õll käes (juba algusest peale) Tilkagi õlut pole mekkida saanud, see pool on läinud kõik teiste riietele ja põrandajumalale ohvriks. Lühematsorti jope lukk on kinni ja alt turritav pintsaku serv on nagu plisseeritud miniseelik tsirkuse jõehobul. Konstantse naeratusega klaasistunud pilguga öökull taarub poolemeetrisel pindalal ja vahepeal, täiesti lambikohtades, sirutab käe klaasiga äkilise liigutusega kõrgusesse nagu fredimerkuri. Sent õlut jälle pealt läinud. Siis lahkub uksest, koos klaasiga.
Pidu läheb edasi, nagu polekski jõulud, vaid suva augustiöö.”
