Bianca on olnud anoreksia küünistes juba viimased neli aastat ning kõige hirsam hetk tema ja ta lähedaste jaoks saabus märtsikuus, kui naise kaal langes 39 kilo peale. See tähendas, et Bianca pidi minema haiglasse ja kui ta seisund stabiliseerus, veetis ta veel kaks kuus meditsiiniasutuses, kus prooviti tema kehakaalu tõsta ja organismi turgutada. Seda kogemust kirjeldab teenindajana töötav naine “hirmuäratavana”.

“Mõistsin eelmise aasta lõpus, et vajan abi, sest mu keha oli muutunud nii nõrgaks,” selgitas ta. “Aga mu mõistus karjus mulle: “Paks siga, sa ei vääri seda!“”

Kuidas see juhtus?

Bianca dieedipidamise sõltuvus sai alguse mõned aastad tagasi, kui ta otsustas läbi toitumise teda vaevanud kroonilist nahahaigust, ekseemi ravima hakata. “Alustasin sellest, et eemaldasin teatud toidugrupid oma menüüst, et näha, mis seda probleem üldse põhjustab,” meenutab naine. Kuid enne seda, kui ta jõudis üldse mõista, millised toidud ta kehale tegelikult hästi mõjuvad, keelas Bianca needki enda jaoks ära. “Leidsin veel rohkem ja rohkem toite, mida pidin menüüst eemaldama ja lõpuks ei olnudki enam midagi alles,” selgitas ta ise. “Eemaldasin kõik süsivesikud, valgud, rasvad. Ja lõpuks elasin köögi- ja puuviljade peal. Õunad olid ohutud ja nende peale lootsingi.”

Keha düsmorfiline häire

Bianca on oma 174 sentimeetrise pikkuse juures olnud alati sale tüdruk, aga enne anoreksia arenemist kaalus ta natukene üle 50 kg. Kuid toitumishäire arenedes muutus ta järjest kõhnemaks ja kõhnemaks. Tal arenes ka keha düsmorfiline häire ehk ta nägi oma keha palju paksemana, kui see tegelikult oli ja seetõttu süvenes haigus veelgi. “Ma usun, et olen ülekaalus, kuigi peaksin tegelikult alakaalu tõttu haiglas olema,” selgitas ta.

Trennisõltuvus

Lisaks sellele, et Bianca lubas endal toituda vaid õuntest, oli ta ka trenni tegemisest sõltuvuses. “Tegin igal vabal hetkel trenni,” meenutab ta emotsionaalselt. “Mu keha ei suutnud sellega enam hakkama saada, aga meel sundis seda tagant. Jalutasin pidevalt, käisin jooksmas, tegin lugematul arvul istmessetõuse ja kükke.”

Ja kuigi Bianca tunnistab, et tänu anoreksiale tundis ta end jõulisena ja omas justkui kontrolli oma keha üle — illusioon, mis selle haigusega kaasneb — hakkas kogu tema ülejäänud elu vaikselt kokku kukkuma. “See on isoleeriv haigus. See mõjutas igat mu elu külge. Ma pidin lahkuma töölt, sest ma ei suutnud enam tööd teha ja see rikkus ka mu suhted,” möönab naine.

Tema perekond, kes kõik olid naise pärast väga mures, ei saanud tema aitamiseks just palju ära teha enne, kui ta oli ise valmis tunnistama, et vajab abi.

Abipalumine

Kui Bianca kaalus kõigest 39 kilogrammi ja tema keha võtsid üle juba näljutamise tagajärjel tekkinud efektid nagu kohutav ja kontrollimatu värin, otsustas ta lõpuks ometi abi otsida. "Kui ma haiglasse jõudsin, ei lasknud nad mul enam lahkuda, sest ma olin nii alatoidetud," vaatab ta sellele päevale õudusega tagasi.

Peale seda, kui teda oli kaks kuud toidetud ja tema keha taas elule turgutatud, kaalus tol ajal 24aastane Bianca 48 kilogrammi. Kuid see ei tähenda, et ta oligi nüüd terve, vaid ta on vahepeal ka vana harjumuse lõksu tagasi langenud. "See on pidev lahing. Tahad süüa, tahad kaalus juurde võtta, et olla terve, aga su mõistus karjub su peale ja sa kardad seda," selgitas ta. "Näed, kuidas kilod lisanduvad ja oled nii hirmul."

Hetkel kaalub ta stabiilselt 43 kg ja see pole kindlasti see, mida arstid sooviksid näha. Oma pikkuse ja kehakuju juures peaks Bianca kaaluma hoopis 55 kg. Ta näeb iga päev taastumisega vaeva ja, vaatamata tagasilangustele, annab ta endast hetkel kõik, et haigus ei võidaks.

Allikas: Daily Mail