“Elasime kortermajas, kus oli palju riigiteenistujate perekondi, sõjaväelasi, miilitsaid, seetõttu peeti jõule tagasihoidlikult,” tunnistab ta. “Küünlad küll süüdati, aga aknale neid igaks juhuks ei pandud — sellest võis riigivõimudega pahandusi tekkida. Samuti puudusid laualt tavapärased jõuluroad, sest trepikojas leviv verivorsti- või hapukapsalõhn oleks kiiresti pere tõelise meelsuse paljastanud. Nii põlesidki küünlad vaikselt toalaual ja jõulud olid pigem kusagil sügaval südames kui teistele näitamiseks.”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena