Mõtisklus: mis oleks, kui kõige tähtsam ei oleks veel rohkem? Kui meil oleks hoopis vähem jõule ja rohkem aega?

Jõulud on kummaline aeg. Ebakindlus kõigega hakkama saamises ja samas kõige ootus — lume, kinkide, lähedaste kohalolu, parema uue aasta, jõululõhna… Uskumine sellesse, et inimesed on head. Romantika koduses hubasuses, armsaks saanud toidud, aeg niisama olemiseks. Kaua tegemata jäänud tegevuste ette võtmine, olgu selleks vanaema juurde sõit, jutuajamine ämmaga, mälestuste kirja panemine, kitarri kätte võtmine, blogi alustamine ja veel palju muud.

Kõnnin kaubakeskuses, kus taustamuusikana on „Püha Ööd” lastud juba novembri lõpust saadik ja ekraanidel jooksutatud sadu erinevate asjade reklaame, et anda teada, mida kõike jõuludeks vaja on. Loen reklaame ja jään järsku seisma. Mis seal kirjas oli? Et siit saad veel rohkem kingitusi, veel rohkem ideid, veel rohkem mänguasju, veel rohkem Jõule… Seisan ja mõtlen.

Mis oleks, kui kõige tähtsam ei oleks veel rohkem. Hoopis vähem võiks olla. Vähem, palju vähem kiirustamist, palju vähem ostlemist, palju vähem ebameeldivat tööd, tagant tõukamist. Vähem kurbi, ükskõikseid nägusid ja ärritusest kohe lõhki minevaid tüüpe. Vähem kalkust ja vähem pimedust, eelkõige vaimupimedust. Vähemalt jõulude ja aastalõpu ajal. Jõulude tõelise tähenduse oleme ju ammu niikuinii unustanud ja vaadates maailma ajalugu, siis ongi parem. Olgem ausad, on ju palju rõõmsam, helgem, südantsoojendavam mõelda aastalõpust kui väiksest puhkusest, vahekokkuvõttest ja uueks valmistumisest, kui mõelda kellegi sünnist, kes hiljem naeltega ristile „meie hüvanguks risti löödi” ja sellega seonduvatest usuvaidlustest. See on segane ja õudne lugu. Kes küll ja miks selle välja mõtles.

Inimesed annavad ja võtavad elu, niisama lihtsalt see käibki. See teadmine on ehmatav ja silmiavav. Anname siis elu ja elusust kõigele enda ümber. Me kõik teame, kuidas see käib. Meie geneetilisse koodi on see oskus sisse kirjutatud. Meil kõigil on olemas alahoiuinstinkt, oma lähedaste hoidmise, kaitsmise soov, loominguline mõtlemine, oskus kasvatada taimi, loomi, luua kodu, mäletada ja unistada. Niisama lihtsalt kui oskame elu luua, võiks osata oma teadvust ümber lülituda seisundisse , kus vähem on parem kui rohkem. Ka see on meie geneetilises koodis olemas. Moodsal ajal muidugi on meile selgeks tehtud, et me ei oska seda ja peame seda õppimas käima kaubakatedraalides ja ka gurude, teadjate, müstiliste õpetajate juures, mille skeem on taas — veel rohkem. Veel rohkem raha, veel rohkem aega pühendumiseks jne.

Ehk mis oleks, kui oleks vähem Jõule. Ehk annaks see meile tagasi palju rohkem tõelisi Jõule. Jõuluaega, kus me ise oleme rõõmsad, kus meil on energiat ja tahet ennast kõrvalt vaadata ja võimalus anda oma hingele toitu ja kehale puhkust. Tehes seda koduses soojuses maitsva õhtusöögiga, lähedastele silmavaatamisega, tunnustavate sõnade ütlemisega, ühise jalutuskäiguga, tuues kokku vanavanemad ja lapselapsed, vana eesti kombe kohaselt saunas viheldes, kaunist muusikat kuulates, raamatuid ette lugedes jne. Tehes seda, mis hingele tõeliselt head teeb, toome elususe enda ellu tagasi ja saame nautida tõelisi Jõule.

Ja vähem…

Vähem magamata öid, vähem kurjakuulutavaid Hollywoodi filmielamusi, vähem mittekuhugi viivaid vaidlusi, vähem pinge ja hirmuga täidetud hetki, vähem oma unistuste, lootuste mahakandmist, vähem asju, mis ei too rõõmu…

Vähem kurnavaid Jõule ja rohkem päris Jõule meile kõigile!