Noormees homofoobiast ja võõrvihast: kas meil on elu nii heaks läinud, et kõik emotsioonid saab vihana suunata inimestesse, kellega kokkupuudet polegi?

"Ka mina tunnen meeletut väsimust sellest vihakõnest, mis ümberringi toimub. Aastalõpp andis võimaluse külastada sugulasi eri Eesti otstes ning mida ma näen teeb kurvaks", kirjutab kommentaator noormees vastuseks lugejakirjale, kus Reelika tunnistas, et tal on villand eestlaste hädaldamisest ja vihast.

“Tundub, et inimestel on elu nii heaks läinud, et kõik oma emotsioonid saab vihana suunata inimestesse, kellega kokkupuudet polegi. Kui segad sellesse pikka vihakõnesse sisse, et jäägu nüüd hetkeks need Saksamaa pagulased — räägi, kuidas SINUL läheb? Kuidas sul tervis on? Kas majandate hästi ära? Siis ei tule suust sooja õhkugi — midagi ei kiideta, aga samas on näha, et need asjad ei ole enam inimestel mureks.

Need külastused olid kui käigud paralleelreaalsusesse — meeletu viha millegi vastu, millega inimestel endil kokkupuude puudub. Olen ka mina vaevanud oma pead, et kaua ma jaksan selle negatiivsuse sees. Ma ei oska elada nii, et pistan pea liiva alla ning kujutan ette, et neid viha täis inimesi ümber pole. Kuid olen seni jõudnud siiski järeldusele, et ei anna nii kergesti alla, sest näen, et see viha ei ole veel kandunud noortesse ning see annab lootust, et see vihast punane mass on vaid kaduv põlvkond ning varem või hiljem saab nii või naa Eestist avatud ning sõbralik ühiskond. Tänaseid noori ei saa kinnises kotis üles kasvatada nagu meie vanemaid kasvatati.”