"Kui abielu ei ole, siis elad pidevalt nagu noateral, et äkki täna on see päev, mil kaaslane kaob..."
“Abielu on vastutus, selle aluseks on inimese sõna ja selle taga olev väärikus. Kui inimene annab sõna ja kinnitab selle lepinguga, siis see annab kindlustunde vähemalt samast väärtus klassist olevatele inimestele. Kindlustunne, et raskuste ja ebameeldivuste korral ei võeta oma 7 asja ja ei kaota nelja tuule poole, vaid ollakse toeks oma kaaslasele.
Abielu aluseks on ka ühised eesmärgid. Kui abielu ei ole, siis pidevalt elad nagu noateral, et äkki see on see päev kui kaaslane kaob. Kui inimesel ei ole kindlustunnet, siis nt mina küll ei näe mitte mingit mõtet suhtesse panustada. Siis võikski lihtsalt kokku saadaja keppi teha, siis kui aeg mõlematele sobib, ja kaduda peale seda nelja tuule poole. Kui partneril on kurb tuju siis ei ole vaja üles näidata mingit huvi tema murede vastu ega pole vaja teda lohutada, ta on ju ajutine nähtus sinu elus, on see siis üheks päevaks või 10 aastaks, aga õige pea on ta kadunud.
Ja noh, kui pole ennast vannetega kellelegi lubatud, siis miks peab olema vaid ühe inimese jaoks? Võib ju olla kõigi jaoks, kes suudavad sulle rõõmu pakkuda. Ja lõpus oled ikkagi üksi. Naistel onveel suurem oht saada mõnelt oma seikluselt laps ja siis kasvatada teda üksi.”
Kas nõustute?
