Jurist vastab: kuidas kindlustada, et pere juurest lahkunud ja lapsest võõrdunud vanem ei hakkaks tulevikus nõudeid esitama?
Vastab Eesti Õigusbüroo jurist Angela Jürgenson:
Kui üks vanem “kõnnib” lapse juurest minema ja on selge, et teda ei huvita lapse edasine kasvatamine ning sellega kaasnev paratamatu kulude kandmine, siis soovitan koheselt pöörduda elatise hagiga kohtusse. Praktikas on näha ja kuulda, et tihti seda erinevatel põhjustel ei tehta. Mõeldakse, et kuigi on raske, saadakse kuidagi hakkama ka teise vanema toeta.
Elatise nõudmata jätmine võib põhjustada kahju nii lapsele aga ka last kasvatavale vanemale. Lahuselav vanem võib ju isegi öelda ja lubada, et ta ei soovi lapselt tulevikus mingit abi, kuid elus toimuvaid sündmusi ei oska keegi täna ette näha ning n-ö sõna andnud vanem võib ühel päeval siiski paratamatult abi vajada näiteks hooldekodu arve tasumisel, mis on üpris kulukas. Kui vanem satub tulevikus abitusse seisundisse, siis hakkab tavaliselt kohalik omavalitsus küsima vanema hoolduskulude hüvitamist alenejalt sugulaselt, kelleks ongi laps.
Elatist maksma kohustav kohtulahend aitab lapsel sellises olukorras vajadusel tõendada abi vajava vanema poolset ülalpidamise kohustuse jämedat rikkumist — tõendiks on siis kohtuotsus, mille järgi vanemal tuli elatist maksta, kuid ta ei teinud seda. Kohtuotsuse puudumine muudab tõendamise keerulisemaks, sest vanem võib lihtsalt väita, et tema pole lapse ülalpidamise kohustust rikkunud.
Last kasvatava vanema enda jaoks ei pruugi lapsele elatise nõudmata jätmine samuti kasulik olla, sest pensionile jäädes tuleb vanematel kokku leppida, kes kasutab õigust pensionilisale või mitme lapse korral on vanematel õigus jääda nt soodustingimustel vanaduspensionile — taoliste küsimuste tekkides võib vanema ahnus tuhast tõusta ning siis võivad anda varasema kohtutee asjaolud vaidlusse selguse.
