Puudega lapse hooldaja: minult nõuti, et kasutaksin lapse pensionit läbipaistvamalt. Kuidas? Ostan kolm kartulit enda ja kolm tema pangakaardiga?
KUS RIIGIS MA ELAN? Täna ei mahu emotsioonid minu sisse mitte kuidagi ära ja ei oska hetkel seda ka kuidagi lahustada või sellest mööda kulgeda. See puudutab mind selleks liiga sügavalt.
Mul on tütar Melissa, kes sündis 22 aastat tagasi väga raske hulgiorganismi kahjustusega (põhjus minu raseduse ajal põetud parvogripp), hiljem avastati veel lisaks ka Downi tõbi, mis on ravimatu haigus! Ühel hetkel andis keegi nõu, et tuleb puuet taotleda jne jne....hakkasin siis seda kõike ajama ja mäletan, et see oli üks paras sebimine ja tundus juba tol ajal kuidagi ajuvaba, kui sain paari aasta möödumisel teatise hakata taas tõestama, et ta on ikka veel erivajadusega. Ja sedasi olen pidanud ravimatu haigusega lapsele iga paari aasta tagant uut puuet taotlema! Ja see on alati tähendanud ka eriarstide juures käimist, kes hoiavad samuti pead kahe käega kinni, et mis siin riigis toimub.
See kõik oli veel suhteliselt leebe aeg ja keegi rohkem ei huvitunud mida sa selle lapse puude toetusega teed või ega sa seda kuritarvita kuidagi. See ei huvitanud 18 aastat mitte kedagi!
Kõik muutus hetkest, kui Melissa sai 18 ehk täisealiseks, sellest hetkest on mu kohal kohtu kontroll ja aruandmise kohustus. Meie jaoks ei ole muutnud mitte midagi peale selle, et seaduse järgi peab olema tal eestkostja, kelleks mind siis kohtu kaudu ametlikult määrati! Sellele kõigele muidugi eelnes ka pikk kadalipu läbimine, kas mina ikka olen pädev olema talle eestkostja ja kohtunikud külastasid kodu ja veendusid kõiges oma silmaga. Toredad ja naljakad hetked on need, kus temaga tahetakse ametlikku vestlust alustada ja küsimustele, kas emaga saad hästi läbi, kas sa oled nõus et ema sinu asju ajab kõiges asutustes jne jne. Melissa on vaatamata kõigele kõrge empaatiavõimega ja tragi alati olnud, aga no kuulge, me oleme pidanud istuma kohtus istungil, kus lisaks on veel kohtunik, sekretär ja keegi veel, ma ei tea, kes või miks. See viimane kord oli nii ajulage, et ka kohtunik ohkas kergelt, kui ütles, et vähemalt saame anda võimaliku pikima aja (5 aastat!) uueks läbi arutamiseks.
Ja nüüd, kui pidin aasta alguses kohtule aruande esitama, kuidas olen kasutanud 380 eurot iga kuu aasta lõikes, sain täna hommikul kohtust kõne, et miks ma olen jätnud pangaväljavõtte esitamata. Kui selgus jutu käigus, et meie pangakontod on seotud ja ma kannan iga kuu kogu tema pensioni oma kontole, sest mina arveldan ja maksan kõige eest ning see tundub loogiline, sain ma riielda, et seda ma teha ei tohi, vaid kasutama seda raha kuu lõikes LÄBIPAISTVAMALT!!!! Ma väljusin täielikult endast! Kohutav tunne, alandav ja selline vastik tunne, justkui keegi neelab su alla ja sa ei saa hingata. Kas ma pean toidupoes siis kolm kartulit oma kaardiga maksma ja kolm kartulit tema kaardiga? Ei, miks te kohe sedasi räägite, sain vastuse. Aga millest me siis räägime soovin teada ka hetkel, kui seda siia kirjutan.
Ma soovin päriselt teada, kuidas ma seda siis peaksin vaatama, tundma, nägema? Kus riigis ma elan ometi? Ma mõistan, et on palju kuritegusid raha kasutamise osas ja usun, et paljud töövõimetud peavadki iga mõne aja tagant tõestama oma tervisliku seisundit ja ka puuet paljudel juhtudel. Ma saan sellest kõigest vägagi aru.
Palun, kas tõepoolest ei ole võimalik natukenegi mingitki loogilist süstemi luua siin riigis inimeste vahel, kes on pöördumatult haiged ja nende vahel, kelle seisund võib päriselt muutuda!? Ja kas tõesti ei ole võimalik luua suuremat järelkontrolli nende eestkostetavatele, kus on olemas mingigi väike oht raha või asjade väärkasutamisele või neile, kus on juba toimunud kuritegu! Ma siiralt südamest vabandasin ka selle naise ees, kes minu väga negatiivse emotsioonide tulva enda peale sai, sest tema oli vaid sõnumitooja juristilt. Ja ma ei süüdista ka juristi, sest tema täidab seadust!
Aga ma tean, kes ja kus seadusi teeb ja vastu võtab no ja siit läheks jutt selliseks nõmedaks ja seda ma ei taha.... Asjad on nagu on ja ma tean, et see ei puuduta vaid mind, see puudutab paljusid inimesi siin riigis ja võibolla ka Sind, kes Sa seda loed praegu. Ah jaa, ja veebruaris peame me hakkama tõestama taas, et Melissa on jätkuvalt 100 % töövõimetu ja tal on raske puue. Ja see raamat mida pean täitma hakkama... Sain seekord töötukassast ja seda sirvides olin ühel hetkel taas nõjatumas lauale hoides kahe käega peast kinni... See ei ole võimalik, mõtlen ma. Ja teine osa minus teab, et on küll!
Ma ei kirjuta seda kibestumisest, oh ei, kes mind tunnevad ja teavad minu lugu ja mind lähedamalt, teavad ka seda, milline rõõm ja õnnistus on Melissa mulle olnud sündmisest saadik. Seda sai lihtalt mulle täna liiga palju ja välja jagamine aitab alati!
Naistekas on saatnud kommentaaripalve ka Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile.
