Töötukassa selgitas:

Töövõimet hinnatakse üldjuhul kuni viieks aastaks ja seda põhjusel, et töövõime hindamisel lähtutakse inimese tegevusvõimest, mitte diagnoosist. Hindamisel vaadatakse, mida inimene saab teha ja mida mitte - nii füüsiliselt (liikumine, käeline tegevus jm) kui vaimselt (nt õppimine, suhtlemine, väljas käimine jne). Sama diagnoosi puhul võib inimese võime toime tulla olla erinev ning ajas muutuv. Hindamisel arvestatakse inimese terviseprobleemidega kohanemist (nt vaimupuudega inimese puhul toimetulekuoskuste õppimine). Füüsilise või ka meelepuude puhul aitab inimesel paremini toime tulla nt abivahend või kroonilise haiguse puhul leevendab inimese olukorda ravimite kasutamine. Kõiki neid asjaolusid arvestatakse töövõime hindamisel. Samuti toimetulek ja terviseseisund võivad ajas paraneda, nt aitab parem abivahend või teenused, kui ka halveneda, nt lisanduvad veel mõned haigused ja osaline töövõime hinnatakse ümber puuduvaks.

Töövõimetoetuse seadus võimaldab teatud diagnooside või seisundite puhul (välistavad seisundid) hinnata inimese töövõimet automaatselt puuduvaks ja pikemaks kui viis aastat, maksimaalselt kuni vanaduspensionieani. Selline diagnoos on näiteks sügav vaimne alaareng (võib olla diagnoositud ka Downi sündroomiga inimestel). Sügava vaimse alaarengu puhul tõepoolest ei ole võimalik ei toimetulekuoskuste õpetamisega ega muul moel parandada inimese tegevusvõimet sedavõrd, et tal oleks osaline töövõimeline või seisund ajas muutuks oluliselt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid