Kas uskuda või mitte? Lapsevanemad jagavad judinaid tekitavaid lugusid oma lastest, kes on kohanud kummitusi

Mingil veidral põhjusel kipuvad just lapsed rääkima neid judinaid tekitavaid lugusid, mis panevad lapsevanemaid aeg-ajalt mõtlema, et äkki tõesti on neil õigus. Fatherly portaal jagab mitme lapsevanema õuduslugusid.

Näiteks sõbrunes üks laps kummituste perekonnaga. “Ma kuulsin, kuidas ta ütles: “Ma ütlesin, et lõpeta!” Läksin siis kontrollima ja küsisin talt, kellega ta räägib. Ta näitas rahulikult ventilatsiooniava peale ja ütles: “Selle perega, kes elab ventilatsioonis. See väike poiss tüütab mind.“”

Või üks poiss, kes nägi oma surnud vanavanaisa. “Sellest ajast alates, kui mu väike vend õppis rääkima, oli ta jutustanud meile lugusid mehest, keda ta kutsub “Scary’ks” (inglise keeles “hirmus“ — toim.) ja kes seistab tema toa nurgas, kui tuled ei põle. Kord näitas ta aga näpuga pildile meie vanavanaisast — keda ta mitte kunagi näinud ega kohanud ei olnud — ja ütles: “Vaata, see on Scary!“”

Või laps kummitava tooliga. “Mu pojal oli magamistoas kiiktool ja ta kartis seda. Ta rääkis kogu aeg poisist, kes tema toolil istus,” jutustas üks ema, lisades, et hiljem said nad teada, et kunagi väga-väga ammu uppus üks väike poiss nende maja taga ära. “Ma arvan, et ju ta tahtis meie pojaga mängida.”

Aga ühe parima (ja tõenäoliselt ka hirmsama) loo rääkis üks naine iseenda kogemuse põhjal. “Kui olin laps, mängisin tunde kellegagi, kelle puhul arvasin, et ta on mu kujutletav sõber, keda ainult mina sain näha,” rääkis ta. Aga kui ta ema küsis, kellega tegemist on, ütles tüdruk, et see on tema vend, mis ajas ta ema väga närvi. Ta ei saanud sellest enne aru, kui ta aastaid hiljem kuulis, et tal tõepoolest oligi olnud vend, kes suri aasta enne tema sündi.

Lugejad, kas ka teil on mõni sarnane kogemus? Jagage seda ka meiega!