Kodu on Hurghadas, aga töökoht Eestis: üks julge eestlanna täitis oma unistuse ja teeb nüüd kaugtööd sooja päikese all
Irina on elanud püramiidide maal juba kaks aastat. Tegelikult on teda alati välismaa köitnud. “Olen unistanud, et võiks elada kuskil teises riigis, eriti soojal maal — see on olnud minu jaoks väga ahvatlev,” räägib naine. 2017. aasta veebruaris otsustaski ta oma elus kannapöörde teha ja kolis Hurghadasse, kus on päikeseline ja vihmaseid ilmu võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. “Töötasin aasta hotellis. See oli võrratu ja väga teistmoodi kogemus. Kohtasin erinevaid inimesi maailma eri paigust, kes jagasid oma kogemusi ja lugu.” Kuigi kõik oli põnev, unistas Irina tasahilju sellest, et ta saaks teha kaugtööd mõnele Eesti ettevõttele, samal ajal aga elada jätkuvalt Hurghadas. “Uurisin internetis erinevaid võimalusi, vaatasin läbi tuhandeid tööpakkumisi. See oli ideefiks!” Samal ajal jätkas naine kohalikus töökohas ja tegi aeg-ajalt Eestisse tõlketöid.
Unistused on elluviimiseks
Kõik siiski kohe nii libedalt ei läinud. Kui aasta Hurghada-elu läbi sai, selgus, et Irina peab viisa pikendamiseks riigist välja lendama. “Siis otsustasin, et on õige hetk koju naasta. Tulin tagasi ja alustasin uuesti Elisas, kus ka eelnevalt kaks ja pool aastat töötasin. “Mõtlesin, et olen seal umbes kuus kuud, kogun raha ja sõidan tagasi Egiptusesse. Ka unistus kaugtööst jäi edasi kripeldama. “Suhtlesin oma teenindusjuhiga ja tuli mõte — miks mitte distantsilt töötamist proovida. Kuna olin samas ettevõttes olnud erinevatel ametikohtadel, omasin vajalikke teadmisi ja olin väga iseseisev — need olid heaks eelduseks. Võimalus ja luba oli seega antud.“
Lennupilet olemas ja kohver pakitud, sättis Irina end taas Egiptuse poole teele. Tänaseks on ta kaugtööd teinud juba pea aasta ja teenib leiba kliendiinfoteenindajana. „Mujal riigis olemine ei tähenda, et kliendid tuhandete kilomeetrite kauguselt abi ei saa — vastupidi! Nende jaoks ei ole oluline, kas vastan kirjadele Tallinna kesklinnas või teisel mandril. See ei mõjuta kliendi jaoks teenuse kvaliteeti mitte kuidagi,” räägib Irina oma ameti spetsiifikast. “Maailm ja tehnoloogia on nii palju edasi arenenud, et enam ei ole kaugtöö erinevates maailma otsades lihtsalt unistus, see on tänapäeva reaalsus.”
Enne alustamist peab kodutöö olema tehtud
Irina rõhutab, et kindlasti nõuab kaugtööga alustamine mõningast ettevalmistust nii Eestis kui ka uues asukohas. Kõigepealt tuleb tööandjaga kokkulepe teha, läbi rääkida, mis tingimustel tööd tehakse. Oluline on ka ülejäänud tiimi teavitamine. Samuti on tema sõnul tähtis, et tehnilised vahendid oleksid head. “Kui ütlen, et teen kaugtööd Hurghadas, siis ilmselt paljudele tuleb kohe ette pilt, kus istun läpakaga palmi all — päris nii ikka ei ole. Tööd teen kodus, laua taga.” Selleks, et kaugtöö oleks võimalik, on kõige olulisem hea ja stabiilse kiirusega internetiühendus, seetõttu vahetas ta alguses kohalikke teenusepakkujaid, kuni sai toimiva ja kindla lahenduse. Lisaks peab veenduma, et failide jagamine, kolleegidega suhtlus jne tehniliselt sujuks ja oleks turvaline. “Mul läks see sujuvalt. Kui mingil põhjusel mõned programmid ei töötanud, siis sain kiiresti IT-kasutajatoelt kaugjuhtimise teel abi. Kuna meil on ka teised kolleegid varem välismaalt töötanud, siis on juba kergem, kogemus on olemas. Samuti olin ma ise enne Egiptuses juba elanud. Kuid kui kaugtöö on ettevõttes alles alguses ja uus riik võõras, siis vajab see põhjalikumat valmistumist,” selgitab Irina olulisi punkte, mida tuleks silmas pidada.
Naine lisab, et tehniliste lahenduste ja kokkulepete kõrval on tähtis see, et pead võõras riigis ja kaugelt töötamiseks ise vaimselt valmis olema. „Kindlasti peab olema hea enesedistsipliin ja iseseisvus. Võõras riigis on palju uut ja põnevat avastamist, nii lihtne oleks ju pigem töö edasi lükata, minna randa või vaatamisväärsusi avastama. Minu jaoks pole distsipliin kunagi probleemiks olnud, kuna minu amet meeldib mulle väga. Lemmiktöö on kõige parem motivatsioon!” kinnitab diginomaad. Irinale meeldib, et ta saab arvuti käima panna ja seejärel ongi juba tööl, ei pea kuskile sõitma. „Kui töötan kodus, siis jõuan ka rohkem tehtud, sest segavaid faktoreid on vähem ja saan täielikult tööprotsessi süveneda. Kohalikku elu ja päikest naudin ikka siis, kui selleks aega ja tööasjad tehtud on. Midagi avastamata ei jää.”
Kohalik eluolu vajab harjumist
Irina sõnul võttis uue kliima ja oludega harjumine aega. “Suvel on väga palav ja töö tegemine või lihtsalt olemine ei ole ilma konditsioneerita mõeldav. Isegi sülearvuti võib leitsaku tõttu streikima hakata. Talvel on jällegi korterites väga külm, kuna kütet siin ei ole,” kirjeldab Irina kohalikku kliimat. Samuti nõuab kohanemist asjaolu, et päevavalgust on vähem. “Tavaliselt läheb siin juba kella viie ajal õhtul pimedaks, mis tõttu peab selle järgi rohkem tegemisi planeerima.” Irina elab kuurortlinnas, kus peamiselt on töökohad seotud turismiga. Elu käib veidi teises rütmis. “Töötatakse kuus päeva nädalas ja enamasti on inimestel vaba päev reedel. Aga näiteks kui tahad hambaarsti juurde minna, siis meditsiinivaldkonnas teenindatakse siin õhtuti, mis on päeval tööl olevale inimesele väga mugav,” toob ta näite.
Vahel tahaks kolleegidega kohvile minna
Mis seal salata, sõpradest ja kolleegidest tunneb Irina samuti aeg-ajalt puudust. Seega on kaugtööl omad plussid ja miinused. “Vahel oleks tore koos kohvipausile või lõunale minna, aga saan kõigiga ka Skype’i teel suhelda. Mul on nii toetav ja abivalmis juht ja toredad kolleegid, kes alati uurivad, kuidas mul läheb ja tulevad appi, kui vaja.” Tal on ka kokkulepe tööandjaga, et käib Eestis korra kuue kuu tagant ning töötab paar nädalat kontoris koos teiste tiimiliikmetega. Seega näost näkku suhtlus kaugtöö tõttu ära kadunud pole.
Sel perioodil saab ta ka sõprade ja lähedastega aega veeta. „Kindlasti oli see alguses paljudele suureks üllatuseks, et sellise otsuse langetasin ja ära kolisin. Ikka uuriti, et kuidas ma julgen nii kaugele elama minna ja kuidas saan kaugtööd teha. Sõpradel oli kindlasti hea meel minu üle ja usun, et olen olnud nii mõnelegi heaks eeskujuks,” ütleb Irina. Ta lisab, et lähedaste tugi on mänginud tähtsat rolli. „Olen eriti tänulik oma abikaasale, kes on mind mu otsustes alati toetanud ja aitas kõik vajalikud tingimused kaugtööks luua.”
Kõigile, kes kaugtöö tegemise mõtet peas veeretavad, on Irinal lihtne ja konkreetne soovitus: „Ärge kartke unistada ja riskida. Kui on olemas idee, tuleb olla julge ja mõelda suurelt, siis tulevad ka võimalused. Elu on seiklus!”
