Puudega lapse ema ahastus: ma ei jaksa pärast tööpäeva ja poja hooldamist istuda poole ööni üleval, et kohtule tšekke esitada

Jaanuari lõpul avaldasime Downi sündroomiga Melissa ema südantlõhestava kirja sellest, millise jabura bürokraatiaga tuleb tegeleda kõikidel, kes hooldavad raskelt haiget pereliiget ja on nende eestkostjateks. Selle loo peale võttis Naistekaga ühendust Anne, kes hooldab oma 29aastast ratastoolis poega Eikkit ja kellel on samuti täiesti villand kohtule kõikvõimalike tšekkide esitamisest.

Annan endast parima, et võimalusel teda välja viia, olen isegi viinud teda autoga soo äärde, kus korjasin talle jõhvikaid. Rahas seda mõõta ei saa, ei loe raha kulutusi kokku. Kui on raha, siis sõidame ja ostame. Olen pojale võimaldanud selle, mis on talle oluline. Soos jõhvikal käies ostsin aga pojale matkatooli. Riik ütleks, et aga loll olid, oleks võinud ju ka ratastooli panna. Aga ei pane, sest hoolitsen ja tahan, et ka tema on inimene ja, et ka tal oleks istumise all teine tunne. Kui oled füüsiliselt väsinud, töölt tulles on oma majapidamistööd, söögi tegemised, poja pesemine, koristused, siis andke andeks, ei taha istuda veel vastu ööd üleval ja raisata aega mingitele mõttetutele selgitustele, kas ikka käisin koos pojaga teatris või kas ikka ostsin talle selle tooli. Pean ju esitama kohtule tšekid kõikide väljaminekute kohta… Olengi nüüd püüdnud vältida sellist mõttetut bürokraatiat.