Annan endast parima, et võimalusel teda välja viia, olen isegi viinud teda autoga soo äärde, kus korjasin talle jõhvikaid. Rahas seda mõõta ei saa, ei loe raha kulutusi kokku. Kui on raha, siis sõidame ja ostame. Olen pojale võimaldanud selle, mis on talle oluline. Soos jõhvikal käies ostsin aga pojale matkatooli. Riik ütleks, et aga loll olid, oleks võinud ju ka ratastooli panna. Aga ei pane, sest hoolitsen ja tahan, et ka tema on inimene ja, et ka tal oleks istumise all teine tunne. Kui oled füüsiliselt väsinud, töölt tulles on oma majapidamistööd, söögi tegemised, poja pesemine, koristused, siis andke andeks, ei taha istuda veel vastu ööd üleval ja raisata aega mingitele mõttetutele selgitustele, kas ikka käisin koos pojaga teatris või kas ikka ostsin talle selle tooli. Pean ju esitama kohtule tšekid kõikide väljaminekute kohta… Olengi nüüd püüdnud vältida sellist mõttetut bürokraatiat.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid