Nimelt olin aastaid tagasi koos ühe mehega, kellega tänaseks on meie teed väga inetul viisil lahku läinud. See ei olnud üks neist sõbralikest lahkuminekutest, mille puhul saad olla 99% kindel, et kõik, mis teie vahel oli, teie vahele ka jääb. Ja kui ma mõtlen, kuidas ta mulle tol ajal haiget tegi, siis ma tõesti ei imestaks, kui ühel hetkel lekiksid minust ka need saadetud fotod ja videod kogu maailmale vaatamiseks.

Ja kui esimesel meie lahkuminekule järgneval aastal mõtlesin, et mis siis, kui ta minust mõndasid pesus pilte oma sõpradele näitab või kuhugi mujale üles riputab. Ma olin noor, mul oli kena keha, midagi üleliigset neil näha ei ole, olen igal pildil vähemalt alakeha ja rinnad kinni katnud ning karta pole ju justkui midagi. Aga siis kui mõtlen, et need pildid jõuaksid mu ema või ülemuseni, tekivad küll külmavärinad. Ei tahaks küll ühel päeval kontorikoridoris jalutades vaadata otsa ülemusele, kes on mind punases pitspesus näinud...

Aga samas on mul ka uhkust liiga palju, et saada temaga kokku ja paluda need ära kustutada. Oleme mõlemad ammu edasi liikunud, mina olen vahepeal abiellunud, tema lapse saanud, aga ikka kripeldab.

Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi ja oskab nõu anda? Kas peaksin tõesti talle ise kirjutama või teeb see asjad vaid hullemaks?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena