Nördinud lugeja: kurb oli vaadata, kuidas poliitikud pühapäeva õhtul pidutsevad, aga minu perel küll peotuju ei olnud, sest hommikul tuli ju tööle minna

Sel aastal nagu eelmiselgi, veetsime vabariigi aastapäeva nädalavahetuse terve perega maal vanaema-vanaisa juures. Aga kui möödunud aastal õnnestus meil katta laud ja nautida kerget mullijooki, siis sel aastal küll seda tuju ei tekkinud. Eriti, kuna pärastlõunal hakkasime linna tagasi suunduma, et ikka kontsertiks kodus olla.

Aga kontsertit me lõpuni ei vaadanudki. Ausalt öeldes läks juba kätlemise ajal tuju ära, sest mida ma ikka vaatan, kuidas ilusates kleitides naised ja smokingutes mehed peole suunduvad, kritiseerin (kellel on ilus kleit, kellel kole, kes kõnnib kõrvuti, kes mitte, kes jääb liiga kauaks rääkima, kes mitte) ja siis vaatan, kuidas poliitikud pühapäeva õhtul pidutsevad, aga minu perel küll peotuju ei olnud, sest esmaspäeval tuli vanematel ju tööle minna.

Mõtlen ikka, et kui on nii suur päev nagu vabariigi aastapäev, siis ehk võiks olla võimalik kogu rahval seda väärikalt tähistada? Nii, et ei peaks juba kell kümme õhtul hakkama mõtlema, et lapsed peaksid juba magama minema hakkama ja endalgi uni silma tikub, kui meenub, et äratus on hommikul hiljemalt kell seitse.

Palju toredam oleks ju, kui saaks ka laua katta, tähistada ja hommikul natukene hiljem ärgata, et siis veel perega aega veeta. Miks ei võiks olla vabariigi aastapäevale järgnev päev samuti vaba? On neid vabu päevi ju meil niigi vähe, kas üks juurde anda on tõesti liig? Need samad poliitikud, kes seal poole ööni tantsivad ja šampust joovad ju saavadki seda otsustada. Aga ju on võõras mure…

Lugejad, mis teie arvate, kas Eestile oleks vaja veel üht vaba päeva? Või sai sinu pere tähistatud ka vaatamata sellele, et täna tuli tööle tulla?