Lugejad: arvatakse, et head lapsed muudavad paha lapse imeväel heaks, aga tegelikult on hoopis vastupidi: üks paha laps rikub kogu klassi!
Kristiina Heinmets-Aigro tuli välja ettepanekuga halvasti õppivad ja käitumisprobleemidega lapsed internaati saata. Kuigi suurem osa lugejatest taunib sellist mõtet, on kommentaariumis ka ettepaneku pooldajaid ja nende argumendid on tegelikult väga mõistlikud. Fakt on see, et lapsed, kes segavad tundi, ei lase teistel õppida ja kulutavad mõttetult õpetaja energiat - mida sellistega siis teha tuleks?
Selge, et jutt ei käi nendest lastest, kes hetkeliselt kimpus õppimise või siis suhetega. Jutt käib nendest õpilastest, kes süsteemselt rikuvad korda, käituvad antisotsiaalselt ja on ohuks nii teistele kui ka endale. Pealegi, kui ikka ei ole ka võimeid omandada elementaarseid teadmisi ja oskusi, siis tulebki ta anda spetsialistide kätte. Nii tehakse ka mujal tsiviliseeritud ühiskondades. Nii et nn. “kaasav haridus” lihtsalt ei tööta, ei saa kokku panna kõiki ühte patta ja loota, et siis olukord paraneb. Praegune tavakool on muutumas juba kasvatusasutuseks, kus põhiaur läheb õpetajatel klassidistsipliini tagamisele ja hoidmisele, mille initsiaatoriteks on tavaklassi sobimatud õpilased. Jah, tuleb selekteerida, ei ole olemas ühesuguseid standardlapsi. Tuleb hakata rääkima asjadest nende õigete nimedega.
Tegelikult on päris suur % praegu kooli minevatest ja seal juba käivatest lastest tablettide peal. Ja kui nad rohu võtmata jätavad, on nad teistele ohtlikud. Kunstiõpetaja, kes noortekeskuse töötab, ütleb, et ta ei julge enam kääre vabalt lastele anda, sest umbes kell 3 läheb hommikuse rahusti toime üle ja algab terror. Lapsevanem on tööl, laps tuleb peale kooli noortekeskusesse, ise unustab rohu võtmata. Terved lapsed kannatavad. Võib-olla pole selline internaat või vähemalt pikapäevarühm kooli juures, kus on ka medpersonal, üldse halb mõte. Laps oleks söönud ja õppima suunatud.
Õpetaja asi on õpetada, mitte tõrksaid taltsutada, ta ei ole reeglina saanud sotsiaaltöötaja või eripedagoogi ettevalmistust. Pidevalt ropendavate, teisi lapsi igati kiusavate, igasugustele korraldustele mitte alluvate, madala hügieeniga, igasuguste vaimsete huvideta kaakide taltsutamine ei ole õpetamine. Aga paraku on ka selliseid klasse, kus sellist seltskonda on palju. Ja üks osa nendest lastest on reaalselt vanema hooleta või käib vanem aeg-ajalt läbi ja heal juhul tööb midagi süüa ja vaatab, et ehk on ka midagi selga panna, aga see on ka kõik. Selliste tegelastega tegelemine võtab õpetajal ära aja, mida peaks kasutama nn tavaliste laste päriselt õpetamiseks. Kaasav kooliharidus eeldab raskemas klassis vähemalt kahte õpetajat, enne sellise olukorra saavutamist ei ole mõtet kaasamisest rääkida. Seega olemasoleva kidura eripedagoogilise kvalifikatsiooniga õpetajate hulga otstarbeka ärakasutamise mõttes ei ole eraldamine halb mõte. Kas see peab olema internaat, on teine küsimus. KIndlasti on ka neid, keda saaks väikeste (sõjaväelise korraga) internaatidega õigele teele juhtida.
Meil on palju peresid, kus on levinud mentaliteet, et riik peab nende lapsi kasvatama, see pole nende pere mure. Kahjuks pole see nii ainult joodikute ja pättide peredes, vadi ka “korralikes” rikkurite peredes. Sellised kasvatamatud lapsed tuleb tõepoolest saata normaalsetest lastest eemale (on see siis internaatkool või mis iganes). Kui last pole kooli minekuni keegi kasvatanud (teisisõnu, lastud lapsel teha kõike, mida laps tahab), siis tast normaalset inimest ei tulegi. Sellistel lastel pole ka mingeid normaalseid tundeid oma vanemate vastu. Paraku kipub selliste laste hulk aastatega kasvama ja ainuke võimalus on nad normaalsetest lastest lihtviisiliselt eraldada.
Teema on täiesti olemas. Saage aru, tänastel õpetajatel puuduvad ammu need õigused, mis olid nõukaajal. Last ei tohi tunnist välja saata, kuna keegi ei vastuta ta eest koridoris. Kõurikule ei tohi midagi solvavat öelda vaatamata tema ropendamisele. Mingi füüsiline noomitus on välistatud. Kui ema ei taha, ei tule kõne allagi kuhugi erikooli saatmine ega isegi psühholoogi kaasamine. Reaalsuses tähendab see, et õpetaja tegeleb enamus aega mürsikuga ning ülejäänute õpe jääb unarusse. Õpetajatelt nõutakse kõikide laste probleemide lahendamist täiesti aru andmata, et probleemid tulevad kodust. Hiljutine artikkel sellest, et õpetajad on koolikiusamise ohvrid, on täppi. Mürsikutel ja lapsevanematel on kõik õigused, õpetajatel on õigus teine põsk pöörata. Lapsevanemad ähvardavad iga teemaga haridusminni pöörduda jne.
Õige suhtumine. Tean seda õpetajana omast käest. See, mis viimastel aastatel ministeeriumist tuleb, on jaburuse tipp. Kõiki tuleb klassist klassi edasi vedada, olgu ta loll, laisk või pätt. Kui seda ei tee, oled kehv õpetaja ja “meie süsteemi sa ei kõlba”. Nii õpetajad kohakaotamise hirmus praaki toodavadki. Koolijuhataja aga loeb peale, et põhiline on neile põhikooli tunnistus kätte anda, edasine pole MEIE mure! Selline mõttelaad valitseb meie koolides ministeeriumi ettekirjutuste järgi. Oleks loomulik, kui klassides oleks ühtlase tugevusega õpilased, piisab korrast rääkimisest ja kõigile on selge. Sellepärast ongi nn eliitkoolid teiste ees eeliskorras, et nad saavad oma klasside taset ise ühtlustada. Mis puutub korrarikkumistesse, siis tuleks rohkem lapsi jätta ka koduõppele ja eriõppele. Et nad ei rikuks klassi õhkkonda.
Aga mis ta valesti ütles? Probleem on ju juba ammu olemas olnud, ainult keegi pole sellega tegeleda julgenud või pole tahtnud. Kindlasti on väga paljudele lapsevanematele, õpetajatele ja isegi õpilastele probleem,et nendega samal ajal on tunnis need, kes ei saa aru, ei taha või viitsi. Lapsevanem paneb oma nn.probleemi tavakooli ja teda ei huvita, mis edasi saab. Olgu tema võsuke lihtsalt ,,tehtud`` sama targaks kui teised ja jutul lõpp. Väga hea, et keegi selle probleemi tõstatas. Aga sellega on vaja ka tõsisemalt tegelema hakata. Ja pealegi — kõik ju ootasid poliitikasse uusi inimesi ja seega ka uusi ideid ja mõtteid.
Agressiivse, ropendava ja rõvetseva, korraldustele mittealluva, täiskasvanuid ja ka politseid anaali saatva (rääkimata õpetajatest) õpilase tulebki paigutada erirežiimiga õppeasutusse, kus nad õpivad väikeklassides ja on rakendatud tööle kõik eri- ja sotsiaalpedagoogid. Ühest koolist ei piisa, neid peab olema piisavalt. Vanemaid tuleb kas abistada või karistada sõltuvalt probleemi raskusastmest ja sisust. Praegu solgitakse õpihimuliste ja tavakäitumisega klassi laste lapsepõlve nii kuidas saab kuna ühe lolli arvamuse järgi arvatakse, et head lapsed muudavad paha heaks — ei muuda ja seda mitte kunagi.
