Naine annab nõu sookaaslastele, kelle mees on nad keskeakriisi tõttu hüljanud: mida kiiremini lõpparve teed, seda kergem!

Üks naine jagab Naisteka foorumis, kuidas ta mees ta keskeakriisi ajal noorema naise pärast maha jättis ning annab seejuures häid soovitusi ka teistele saatusekaaslastele.

"Enamasti alguses on neil meri põlvini ja ei kripleda midagi. Pigem tuntakse end tegijana, sõidetakse uhkelt uue ja nooremaga kõik vanad sõbrad-tuttavad-sugulased läbi," alustab ta. "Lastega suheldes võib-olla tuleb natuke kahetsus peale, aga naise puhul nad lausa imestavad, et miks sa põed, otsi omale ka uus elu. Ollaksegi super-rahul ja kui ei oldagi, siis seda ei tunnistata ka iseendale mitte.

Seega soovitan ka mina sul lihtsalt oma eluga edasi minna. Tagasi ei tulda nagunii või kui tuleb, siis paari aasta pärast läheb uuesti minema: kes kord petma hakkab, jääb petma igavesti.

Mida rutem sa lakkad lootmast mehe tagasitulekut või kahetsemist, seda kergem on. Läinud lumi, teha pole midagi, lapsed on küll veel väikesed, aga tagasikerimisnuppu pole. Tee hoopis endaga tööd, mine kasvõi keeltekooli, mingitele hulludele enesearenduskursustele, aga igatahes sinu elu muutub märgatavalt lihtsamaks, kui suudad sellest kiiresti üle saada. Katki pole tegelikult midagi, isegi, kui su ellu ei tule lähiajal mingit meest, siis elu on ikkagi elamist väärt.

Olen selle kõik läbi elanud ja tean, mis räägin. Mida kiiremini enda sees lõpparve teed, seda kergem. Lase see hirm minna, et sa mitte kunagi äkki kedagi ei leia ja jäädki üksi jne. Kui see üle läheb, on elu täiesti okei. Usu mind, sest kõige pimedam aeg ongi enne koitu!"

Lugeja, kas sinul on sarnaseid kogemusi või oled hoopis ise kellegi kriisi ajal hüljanud? Jaga seda meiega!