„Oled sa gei? See on ka jumala okei …“ — „Ei! Ma pole gei. Ma olen seksisõltlane.“
(2)
Kontrollin, kas õhk on puhas ning lipsan ülemisele korrusele. Viha annab jõudu. Viha ja hormoonid. Keppida ma temaga päevade tõttu ei saa, aga me võime ju igast muid asju teha.
Kui Kurt võib pahandust teha, siis võin mina ka. Ma oskan täpselt sama paha olla. Kahest halvast head ei saa, küll aga teevad nad teineteist tasa.
Lippan kiiruga mööda koridori ja jään ta ukse taha pidama. On see tegelikult hea mõte? On. Tundsin tookord terrassil midagi ja kõhutunne pole mind kunagi alt vedanud. See on mõlemapoolne.
Koputan uksele.
Ma ei näe eriti hea välja, aga hambad on puhtad.
Uks avaneb. „Tere, Lex, on sul kõik korras? Jäin ma Gruppi hiljaks?“ Ta kannab Abercrombie & Fitchi dresse ja valget maikat. „Ma otsin oma Lakersi nokakat, ega sa seda näinud pole?“
„Ei. Võin ma sisse tulla?“
„Ikka. Mul on siin natuke segamini praegu. Las ma korjan musta pesu kokku.“ Kui selline asi teda häirib, siis on ta päris kindlasti mu arvamusest huvitatud. „Nonii, korras, tule sisse.“
Lipsan tuppa. Kõnnin ta kannul. Tuba lõhnab poistekalt ja õhus on muskust.
„Mis teoksil?“
Jään tema lähedale. Täpselt nina alla. „Ma tahtsin lihtsalt teada, et ...“ alustan. „Tead küll, tookord õhtul?“
Ta näeb häbelik välja. Liigun talle lähemale, meie puusad on peaaegu kokku puutumas. Sirutan käe üles ta põse poole. Ta neelatab, kuid ei liiguta. Issand, ta teeb selle siin tunduvalt keerulisemaks, kui see olema peaks. Ma algatan. Surun oma huuled tema omadele ning ta kivistub hetkeks, siis taas ellu ärgates. Ta krabab mu pea ja tõmbab mu suudlusega sügavikku. See on palju jõulisem suudlus, kui ma oodanud oleks.
Hakkan just nurruma, kui ta järsult lõpetab.
„Lexi, ma ei saa kuule.“ Ta tõmbub eemale.
„Mida? Miks mitte?“ Küsin silmi pilgutades.
„Ma ..., ei saa noh.“
Nüüd on küll mõnusalt piinlik. „Ahah. Okei. Ma arvasin, et ma ..., et ma tookord tundsin midagi tol õhtul ja ... tead mis? Palun vabandust ...“
Temas on vähemalt nii palju viisakust, et surmani hirmunud välja näha. Ta surub mu kätt ning suudleb mind õrnalt otsaesisele. „Lexi, asi pole sinus ...“
Vajun näost ära. „Oled sa gei? See on ka jumala okei ...“
„Ei! Ma pole gei. Ma olen seksisõltlane.“
Seda ma nüüd küll ei oodanud. „Mida? Nalja teed või?“
„Ei. Oleks see vaid nii. Ma ütlesin sulle, et olen kõiki drooge proovinud,“ ohkab ta voodiservale istuma vajudes.
Istun tema kõrvale, lähedale. „Brady, seks ei ole minu meelest tegelikult narkootikum. Sa ei saa ju seksiholist sõltuvusse jääda.“ Ta dressid reedavad, et tal on poolkõva. „Ja kui sa oledki seksisõltlane, siis ma aitan sind hea meelega.“ Poetan käe ta reiele, kuid ta pühib selle sealt püsti tõustes kiirelt.
„Lõpeta ära, Lexi. See ei ole mingi nali. Ma olen siin taastumas. Karskus on karskus. Kõik see mis karskust segab, viib su lihtsalt sõltuvuseni tagasi.“
Seedin seda mõtet. „Niisiis ..., ei seksile?“
„Praegu kindlasti.“
„Vau. Pihku võid lüüa?“
Ta naerab ning teeb seda kuratlikult seksikalt. „Ei. Oleksid sa võimeline tegema natukene heroiini ja kainena püsima?“ Ma ei hakka mainima, kui väga ma praegu natukest heroiini tahaks. „Minuga on nii, et kas kõik või mitte midagi. Ma „kõik“ varianti proovisin ja see ei lõppenud hästi.“ Ta vaikib hetkeks. „See ei lõppenud kohe üldse hästi.“
Mida see veel tähendama peaks? Ilmselgelt ei taha ta hetkel sellest rohkem rääkida. Piinlik vaikus täidab toa mürgise gaasina. „See on tõeliselt piinlik olukord,“ alustan end püsti ajades.
„Ei. Me ei pea laskma asjadel nii minna.“
„Kas me võiksime lihtsalt teeselda, et seda siin ei juhtunud?“ Hakkan toast välja tagurdama. „Ma arvan, et kujutasin siin asju lihtsalt ette.“ Põrkan seljaga vastu ust ning see võtab mu viimasedki väärikuseräbalad.
Brady järgneb mulle, võtab mu käe ja tõmbab mu õrnalt tuppa tagasi. „Oota, Lexi. Meil on kõik korras ja sa pole mitte midagi endale ette kujutanud. Ma tõesti tahtsin sind tookord suudelda. Ma tahan sind ka praegu suudelda. Ma olen sind esimesest hetkest peale tahtnud suudelda.“ Rinnus pistab. Enda meelest tulin siia selle pärast, et olin Kurti peale vihane, kuid ... mulle meeldivad ta sõnad. „Kuid ma ei saa. Ma tõesti ei tohi.“
Ma polnud selliseks pettumuseks valmistunud. Nagu oleks kõrvakiilu saanud. Ma ei tea, mida arvata. „Pole midagi,“ vastan. „Ja ära muretse – ma ei räägi kellelegi. Millestki.“
„Pole viga. Teised – peale Saifi – teavad mu seksisõltuvusest tänu varasematele Grupi teraapiasessioonidele.“
Näh. Olen Kendalli ja Ruby peale põhjendamatult vihane, nad oleksid võinud mulle ju ütelda, samas pole ma neile ju oma tunnetest Brady vastu midagi rääkinud, see- ga ... oota mis, mul on Brady vastu tunded? See mõte jalutas lihtsalt minu enda suureks üllatuseks praegu pähe.
„Luba ma vahetan riided ja jalutame koos Gruppi.“
Ootan koridoris ja tunnen värinaid. Praeguseks juba kasutu adrenaliin müristab kontides. Ma ei saa mitte millestki aru. Tunnen end peaaegu kergendatult peale seda, kui ta mulle ära ütles. Mitte sellepärast, et ma teda ei tahaks, vaid hoopis põhjusel, et ma päriselt ka tahan.
See võib problemaatiliseks kujuneda.
