"Sain aru, et "sõbranna" on mind ainult ära kasutanud. See teeb haiget!"
Kuulun nende inimeste hulka, kellel ei ole palju sõpru-sõbrannasid. Ma ei armasta väga aktiivset ja pealetükkivat suhtlemist ning olen aastate jooksul enda ümber kogunud inimesed, kes mind mõistavad, kellega on lõbus ja keda võib tõepoolest sõpradeks nimetada. Nii arvasin ka ühe "sõbranna" kohta, kellega meil on ühist ajalugu juba 6 aastat. Selle aja jooksul juba tundub, et tead inimesest kõike, aga selgub, et ei pruugi nii üldse olla.
Ta on mind kogu selle aja tegelikult lihtsalt ära kasutanud ja mina, loll, olen lasknud sel juhtuda. Nüüd, kui ma sellest aru olen saanud, meenub mulle, et juba üsna meie tutvuse alguses ütles ta, et inimestelt tuleb võtta, mis võtta annab! Alati peab küsima, tavaliselt saabki. Nii ta siis hakkas küsima ka minult ja võtma, mis võtta andis.
Kõigepealt oli tal vaja abi, et elukaaslase eest armukest peita. “Ma ütlen, et olen koos sinuga, eks, tsauuu!” Siis võttis laenu, et eksi juurest armukese juurde kolida. Armukese käest sai peksa, oli vaja abi, et minema põgeneda ja tagasi minna. Armukest oli vaja petta ja jälle pidin mina välja aitama. Seda kirja pannes tundub uskumatuna, et ma üldse sellise inimesega suhelda suutsin!!!
Igatahes siis jäi ta tööst ilma ja palus abi. Aitasin ta tööle. Lapsi hoidsin. Kui nad haiged olid, viisin süüa. “Ma ei jaksa praegu poodi minna, palun käi siia tulles läbi, ma maksan kohe tagasi, ausõna!” Mina muidugi kunagi ei küsinud raha tagasi, sõbranna heaks ei ole kahju toidukotist. Tagantjärele mõeldes oleks ju kohe võinud aru saada, et kui ma pingutan, siis võiks tema minu heaks ka pingutada, aga ta ei liigutanud oma väikest sõrmegi. Mulle ta appi ei tulnud kui palusin. Mulle ta raha ei laenanud (oma võlad maksis küll kiiresti tagasi). Minu lapsi ta ei hoidnud. Alati oli liiga kiire või mingi muu jama.
Kusjuures ise olin ikka ka pimedusega löödud, sest ta ju rääkis mulle pidevalt, kuidas üks, teine või kolmas oli nii loll, et talle kõik andis, mida tahtis. Ma naersin kaasa — on jah lollid, haha! Ise olin samasugune ja ise ta klatšis mind samamoodi teistele.
Kui ma lõpuks taipasin, et ta kasutab mind ära ning enam tema palvetele vastu ei tulnud, vaid hakkasin ise palveid esitama, võttis kogu suhtlus hoopis teise tooni. Varem helistas ta iga päev, et pikalt rääkida, kõned kestsid ikka 15-20 minutit. Põhiosa rääkis tema iseendast, mida ta teeb, kuhu läheb, millised draamad parasjagu käsil jne. Hakkasin talle julmalt vahele lõikama ja iseendast rääkima. Kuula siis mind ka vahepeal, eks, miks ainult sina saad rääkida? Aga oi kui kiiresti need kõned siis lõppema hakkasid. Mina pidin teda kuulama, see, mis mul öelda oli, teda ei huvitanud. Taaskord tagantjärele mõeldes: ei huvitanud kunagi. Mina olin lihtsalt see, kelle peal ta oma tähelepanuvajadust rahuldas. Kui ma teise tooni võtsin, leidis ta kiiresti endale uued sõbrannad, kellelt asju, aega ja raha välja pinnida ja kellega tundide kaupa lobiseda.
