Mõned tema sõbrad juba töötavad Soomes ja ma olen juba ammu vaadanud neid perekondi pealt, et kuidas nad ikka hakkama saavad. Raha rahaks, see pole minu jaoks kunagi olnud esmatähtis, oluline on mu jaoks hoopis armastava inimese kohalolek ja toetus ning nii ma ei mõista, kuidas saab nii, et üks elab ühes riigis ja teine teises. Või no saan aru, kui rahaline seis tõesti muud moodi ei luba, aga meil ju lubab.

Lisaks panevad mind stressama need jutud, kuidas paljud pered on sellise elukorralduse tõttu purunenud ja kuidas meestel tekib kaks perekonda: üks Eesti naise ja teine Soome naisega. Ma küll sellist asja taluda ei kavatse! Ja mina ei taha, et mu meest vaadataks seal nagu meil vaadatakse näiteks Ukrainast tulnud ehitajaid.

Ma olen elu aeg mõelnud, et mis neil inimestel viga on, kes hädasti sinna piiri taha tööle soovivad minna. Kui tahtejõudu on, saab ka siin Eestis väga hästi ära elada, ei ole vaja minna kuhugi mujale "võõrana" raha teenima. Elus on muudki tähtsat, kui ainult kõrge palk. Aga kui seda oma mehele rääkida üritan, jääb ta lihtsalt vaid ja kõnnib minema.

Tundub, et ta on selle mõtte endale juba pähe võtnud ja mind enam ei kuula. Mida peaksin tegema?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena