Katrin Pauts: vaikiv ajastu on käes, teatud teemade üle saab arutleda ainult suitsuses kõrtsis, kus su jutt ei jõua lumehelbekeste õrnade kõrvadeni
Kui kodus järele mõtlema hakkasin, millised sõbrad ja tuttavad mul on üldse sihukesed, kellega saab hirmu tundmata suhelda. Tekkis täiesti selge lahknemine: ühele poole jäi niinimetatud linnaintelligents (minu tutvuskonna puhul loomeinimesed ja ajakirjanikud) ja teisele poole kah ikka intelligents, aga sihukesed, kes on ise pärit maalt, maal elanud, maaga seotud ja kes käivad siiamaani tihti maal. Sellele viimasele ringkonnale on omane suhtuda toimuvasse stoilisemalt, tõmbuda eemale seda olukorda vaatlema ja ehk ka siirama huviga analüüsima, miks on asjad nii, nagu nad on. Nad on lapsepõlvest saadik harjunud seda tegema, pidanud, nagu öeldakse, lööma käed külge. “Maakad” on valmis ka ebameeldivasse suhtuma siira huviga nagu vahva sõdur Švejk Tšehhi kirjaniku Jaroslav Hašeki kultusteosest.
Maainimene kardab vist üldse vähem kui linnainimene ja ehk ka üllatub või ehmub vähem. Maal tuleb tihtilugu teha räpaseid töid, mille peale linnainimene oigama kukuks ja igasuguseid haise ja muid ebameeldivusi peljates tuhatnelja põgeneks — sõnnikut visata näiteks. Või kevadel pärast lume sulamist oma heinamaalt lõpnud loomi koristada. Tänapäeval küll vähem, aga vähemalt mälestus sõnnikuviskamisest on ehk igal maalapsel. Maalapsed on lähedalt näinud surma, küll loomade, küll ka näiteks vanavanemate oma — surnuid hoiti minu lapsepõlvepäevil enne matuseid maja taga kuuris. Loomad poegisid samal ajal laudas, seegi võis olla verine ja räpane. Sealsamas laudas löödi paar korda aastas nuumseale puss osava liigutusega otse südamesse. Hea seatapja, kes ei lasknud loomal piinelda, oli kõrges hinnas. Olen näinud ka halba seatapjat, kes ajas siga, puss õieli, mööda meie lauta taga. Praegu muigan oma hiljuti rohelisteks ja veganiteks hakanud linnatuttavate üle, kes pisarsilmi ohivad Youtube’i-videotest, millest nad alles hiljuti teada said, et toidu saamine võib olla räpane ja jõhker.
Eks, tõsi, maakad olid üldse räpasemad. Minu lapsepõlves ei olnud enamikul majas voolavat vett, vaid pesti kausis. Et mitte elamist vett täis loksutada, pesti ainult kehaosi, mida hädapärast oli tarvis pesta. Sama kehtis riiete kohta, sest kellel tol ajal ikka oli automaatpesumasinat. Kui linnalapsed maale sattusid või meie ise linna, oli tunda küll, et teised on kuidagi steriilsemad ja klanitumad. Ja et ehk nad tundsid meie juures mingeid metsikuid, animaalseid lõhnu, mida me ise enam tähele ei pannud? Seepärast ehk me tol ajal vargsi imetlesime neid kui eksootilisi elukaid, aga hoidsime targu eemale — ja nemad meist samamoodi? Mäletan osade inimeste kohutavat šokki, kui nad siitsamast portaalist lugesid, et maal elades pesin koguni hiljuti end märksa harvem kui linnas kombeks — oigajad ja halvustajad jätsid täielikult tähelepanuta, et see lugu rääkis põuast tingitud veepuudusest, mis meid eelmisel suvel tabas ja tagasi lapsepõlve viis, mis minul, keskealisel inimesel, jääb veel kolhoosiaega. Ma ei osanud arvata, et netis istub nii palju inimesi, kel ei ole niisugustest aegadest mingit mälestust.
Vaese inimese mõtteviis
Mäletan ka kohutavat vaesust 90ndatel, mis tegelikult kestab siiamaani. Mäletan, kuidas olime emaga ühed paljudest meie kodukandis, kes käisid poest kaupa “vihiku peale” ehk võlgu ostmas. Mäletan joodikuid sellesama poe kõrval, kes kunagi olid majanduslikult küllalt heal järjel kombainerid ja traktoristid ning nüüd ei olnud nad järsku enam keegi. Paljud neist ei ole tänase päevani keegi, nad ei suutnudki ümber kohaneda ja keegi ka ei aidanud neid selles. Nad ei ole veel ära surnud, ei ole veel kuhugi kadunud. Nende lapsed võivad vabalt kanda sellest kunagisest hooletussejätmise ja ülearuseks jäämise tundest tekkinud kibestumist oma geenides edasi — jah, need lapsed võivad vabalt olla EKRE valijad. Ma näen neid, tean neid. Ei karda ma neid kah ehk nii palju, kuna nad pole minu jaoks konkreetsete kontuurideta tondid, keda enamik Facebooki tühja südame kandjaid teab ainult internetifolkloori kaudu või visualiseerib oma vaimusilmas karikatuursete, grotesksete ja robustsete multifilmitegelastena, mäherduse pildi on teatavad EKRE juhtpoliitikud oma isikute kujul ette joonistanud.
Ise olen ka puha maalt — ääremaalt. Kui käisin keskkoolis, tekkisid mul ühel suvel jalgadele järjest paised ja hambad lagunesid, tulles tükkidena lahti, sest olin mitu kuud järjest söönud üht ja sama toitu — oma põllu kartuleid ja mingisugust jahukörti, mida ema kuidagimoodi leiutas. Mäletan, kuidas ei saanud kooli minna, sest ainsad saapad olid katki läinud. Mäletan ka seda, kuidas tööd oli nii võimatu leida, et käisime emaga seda otseses mõttes kerjamas — kui kusagil tundus olevat jõukam talu, läksime ja nurusime, kas neil oleks midagi rohida või värvida (ema oskas ehitustöid). Tegime seda kotitäie toiduainete nimel, millega õhtul puruväsinult koju jõudsime. Meiesuguseid kasutati väga julmalt ka ära, me olime pisut jõukamate orjad, kes pidid rügama väga palju väga vähese eest. Meeles on, et mõnedki jõukamad olid seda inertsist — jõudsid kolhooside lagunemise ajal piisavalt jultunult varastada, teiste nina alt endale kahmata. Paljud neist on praegugi edukad ettevõtjad. Eks tõsi on paraku, et eks suur osa eliidile vastandumisest tulene just sellest ajajärgust, mis ei ole veel jõudnud mälust kustuda. Liiga sügavale on sööbinud arusaam, et õnn ja edu saatsid neid, kes taipasid õigel ajal varastada ja ahnitseda. Maal kasvanule ei ole see internetist õpitud klassiviha, vaid omal ajal pealt nähtud fakt.
Mälestused ei tuhmu nii kergesti ja vaesus ka ei möödu ainult paarikümne aastaga. Vähesed maakad on saanud tegelikult üsna napil iseseisvusajal nii jõukaks, et ei näeks selgelt, kuidas nn eliit on tõesti mõnevõrra teenimatult eest galopeerinud. Liiga eredalt on veel meeles aeg, mis näitas julmalt, kuidas edukaks saamine käib nõrgema, vähem jultunu ja vähem hääleka arvelt.
Mis see “vaikiv ajastu” õieti on?
Vaikivast ajastust pajatatakse viimasel ajal palju, kuidas see võib tulla ja kui hirmus see saab olema. Ei tohi enam teatud asju öelda. Ei saa ennast enam vabalt väljendada. Eks see palavalt kardetud ajastu ole ses mõttes juba mõnda aega kohal — inimeste sõpruskonnad on järsku kaheks löödud ja kui ei taha sellest teisest poolest päriselt ilma jääda, tuleb hakata teatud anekdoote, meeme ja artikleid saatma otse messengeris neile, kes tühjast-tähjast tuld ei võta. Teatud teemade üle saab arutleda ainult suitsuses kõrtsis, kus su jutt ei jõua lumehelbekeste õrnade kõrvadeni. See on kuidagi kurb. Inimesed, keda mina olen vältima hakanud, sest neid peab kandma nagu sedasamust pilpal, kannavad Facebookis enamasti südamemärki. Sellest on minu silmis saanud küll mitte ühendav, vaid eraldav tempel nagu vangidele või kariloomadele löödav number või igasugused gängitätoveeringud. Sellist märki kandva inimesega tundub natuke ohtlik suhelda, sest suust võib sul ju kogemata lipsata miskit, millest ta oma pühalikus tõsiduses õigesti aru ei saa. Sotsiaalmeedia võimendab kõiki vastandumisi juba nagunii, kuna see tekst on kirjalik ja omavahel vaidlema juhtuvad inimesed ei taju hästi pooltoone nagu (enese)iroonia või sarkasm. Katset midagi lahata, et seda mõista, tajutakse tihtilugu vaenlasele poolehoiu avaldamisena. Arutledes rääkida enam ei saagi, ainult dogmasid esitades on veel võimalik suhelda. Aga see ei olegi tegelikult ju enam suhtlus, mis peaks ju endast dialoogi kujutama. See on kurat teab mis — mingis mõttes sama sorti ortodoksne usujüngerlus nagu Objektiiv. Arutelu kui vorm on juba ammu surnud, seda pole tarvis enam ette kuulutada.
Muuseas, veel üks huvitav nähtus on mõnelgi esimese emotsiooni ajel end südamega märgistanu loobumine hirmust, et tuttavad teda muidu siidikinnastega kohtlema ja justkui pelgama hakkavad — mine tea, äkki ei julgeta teda enam pulma või juubelilegi kutsuda). Kas see pole veider? Tühjast südamest loobutakse, et väljendada avatust. Soovitan: otsige parem märgistuseta inimesi. Nendega on ehk veel julge olla ja nende süda on mõistmisele lahti. Ja vaadake vaid, kui palju neid tegelikult on.
