Lugejakiri: mina sain oma lapse spermadoonori abil ning olen igati uhke. Elame ikkagi 21. sajandil, see teema pole tabu
Olin hiljuti tööga seoses ühel konverentsil. Kui õhtul oli vaba aeg, läks laua taga suuremaks aruteluks poliitika ja pereplaneerimise üle. Paistab, et viimasel ajal ei suudeta üheski seltskonnas olla nii, et poliitikat ei puudutaks. Kaks keskealist meest hakkasid võidu seletama, et kooseluseadus tuleks tühistada ja samasoolised ei peaks lapsi kasvatama. Üks inimene torkas veel vahele, et lapse jaoks on isegi mõistlikum, kui kasvatab näiteks ema üksi, kaks ema ehk lesbid oleks ikka kohutav eeskuju.
Mõtlesin, kuhu ma olen ometi sattunud. Olen ise väga tolerantne inimene ja tunnen mitmeid samasoolisi paare, kelle peredes kasvavad lapsed. Aga tahtsin ühte asja testida. Küsisin, mis nad arvaks sellest, kui naine saab lapse spermadoonori abil. Tuli vaikus. Küsiti, kas seda Eestis üldse tohib teha? Kas seda kasutavad siis lesbid jne.
Ma lasin jututeemal mujale minna. Ei tahtnud neid šokeerida sellega, et olen ise elav näide, et on tõesti seaduslik. Meie seaduste kohaselt on vallalisel naisel õigus kunstlikuks viljastamiseks doonori seemnerakkudega. Kõik see regulatsioon on kirjas kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses.
Loe pikemalt: “Palun mulle pikalt ja siniste silmadega arstilt ühed kaksikud” ehk kuidas käib spermadoonori abil lapse saamine
Ma olen praegu 39, tolle sammu astusin kolme aasta eest. Kindlasti mõnel lugejal kerkib silme ette ettekujutlus, et olen kibestunud ja vihane naine, keda ükski mees (või naine!) ei tahtnud.
Ma tegelikkust nii trööstitult ei näeks. Olen hetero, elus olnud pikemaid ja lühemaid suhteid. Pikim kooselu oli pea neli aastat. Elasin elu veidi alati teatud malli järgi. Sai lõpetatud tugev gümnaasium, siis ülikoolis bakalaureus, siis magister otsa. Korralik praktikakoht, siis püsiv töö, tõus karjääriredelil. Nii ta läks. Kui ma olin 31, tundsin ühtäkki, et kõnningi mingil sirgel teerajal. Äkki peaks lapse saama? Küsisin seda viimast küsimust endalt palju. Vanemad ootasid, vanemal õel oli juba kaks last.
Aga sain endamisi aru, et pole veel valmis. Kuna olin tööd rabades ka veidi raha kõrvale pannud, rentisin üldse oma korteri välja ning läksin maailma seiklema. Rändasin Hispaanias, Itaalias, põikasin vahepeal Inglismaale. Kokku olin ära pea kaks aastat.
See oli nii vabastav ning sain endaga paremaks sõbraks. Sain aru, et olen ehk olnud veidi ka suhtesõltlane, kogu aeg kedagi enda kõrvale vajanud. Tulin Eestisse tagasi ja teatud (reisi)sarved olid maha joostud. Leidsin vahva tööalase väljakutse ja nii asjad läksid.
Mõned aastad tagasi tundsin, et nüüd on mu elus õige aeg selleks, et emaks saada. Olin vaimselt valmis ja tahtsin pühenduda. Mul ei olnud sel ajal kedagi enda elus ja kohe kindlasti ei ole ma selline, kes tahaks mõne mehe nö õnge püüda. Ja tundsin, et pigem tahangi üksi lapse saada. See ei välista seda, et keegi hiljem mu ellu tuleb, lapsele kasuisa on.
Otsisin internetist palju infot ja pöördusin ühe erakliiniku poole. Ei, see pole kui sõrmenips, aega kulus palju. Nagu ka raha. Oli kurbi hetki, mil arvasin, et ei õnnestugi rasestuda, aga viimaks läks õnneks. Doonor oli põhjamaadest.
Mul on praegu imearmas poeg ja olen õnnelik. Ma ei tea, mis vanuses talle kogu seda tausta räägin, aga eks see selgub jooksvalt. Pole vaja teha nn viisaastakuplaani. Minu pisike pere on selline ja ma olen uhke.
