Katrin Pauts: minu võitlus korvpalliga — monotoonse ja mõistust sandistava pallipõrgatamisega mu koduakna all

Mida teeb tüüpiline eestlane, kui teda miski häirib? Muidugi tead sa hoobilt õiget vastust: ta ei hakka probleemi lahendamisega ise aktiivselt tegelema, vaid räägib sellest tagaselja mõnele tuttavale, ohib ja pahurdab lootuses, et tuttav teab kedagi, kes teab kedagi, kes kogu jama ja tule enda peale võtab — ikka selle nimel, et ise ei peaks käsi määrima ning säilitaks oma valge põllekese ja õilsa renomee. Kui imelist päästjat ei saabugi, kukutakse meeleheitest jooma või jäädakse haigeks, aga suud ometi lahti ei tehta.

Hakatuseks üks värske lugu. Kolisin jaanuaris uude üürikorterisse, kaasas hunnik töökohustusi. Minu töö on kas ajakirjanduslik või ilukirjanduslik looming ning see kõik sünnib sealsamas, kus ma elan. Korter meeldis esmapilgul väga. Ega selle juures olegi midagi valesti — ilus, puhas, maitsekalt sisustatud, omanik tundub ka igati tore ja sõbrad elavad mul puha siin lähedal. Vaikselt aga hakkas minusse sugenema kahtlus, kas ikka tegin hea valiku. Minu eluaseme omanikul polnud selle tundega mingit pistmist. Kurjajuureks osutus hoopis kivisillutisega parkimisala mu teise korruse akende all, kuhu on mõned selle maja elanikud püstitanud korvpalliposti. Kasutamata parkla ei saa ju ometi tühjalt seista! Prõmaki. Prõmaki. Prõmaki. Mütaki. Mütaki. Mütaki.