Naiskodukaitsjad: iga naine võiks teada, kuidas ellu jääda kriisiolukorras, kui elad paneelmajas, aga küte, vesi ja elekter kaovad pikemaks ajaks
alun selgitage alustuseks lahti, mis on teie rollid Pärnumaa naiskodukaitses ehk mida te siin kõik koos teete?
Karmen Vesselov, Pärnumaa ringkonna esinaine: Meie esmased ülesanded on tegelda elanikkonna üldise ohtudeks valmisoleku, organisatsiooni avalike suhete ja teavituse, esmaabi ja toitlustusega. Meil on olemas omad kultuurigrupid, nt rahvatantsugrupp ja laulukoor ja spordigrupid, tegeleme ka noortetööga. Me oleme Kaitseliidu sutrktuuriüksus. Kaitseliidu ülesanne on eelkõige sõjaline väljaõpe, et olla valmis riigikaitseks konflikti korral, naiskodukaitse üks kohustus on Kaitseliidu neid ülesandeid täita. Mina siis koordineerin seda kõike Pärnumaal, kus on praegu üle 100 liikme ja see number vaikselt kasvab.
Karme Tammist, Pärnumaa ainus palgaline naiskodukaitsja/instruktor, vabatahtlik noortejuht: Minu rolliks on olla toetav tagala, kelle poole saab pöörduda pea kõikides küsimustes. Kui on vabatahtlikul midagi vaja, pöördub ta oma jaoskonnajuhi või minu poole ja kui on võimalus, siis aitan. Kui ei ole võimalust, püüan mingi lahendi leida. Juhin ka noorterühma.
Maret Kommer, naiskodukaitsja juba 26 aastat: Minu suund on meditsiin — esmaabi, väljaõpe, koostööõppustel rollikannatanute ettevalmistamine, lahingfotograafia militaarvõistlustel. Olen teinud väga palju erinevaid asju. Sõltuvalt east, füüsisest, huvist ja tervisest on võimalik teha kõike. Noorem ja aktiivsem käib metsas, kui tervis enam ei kannata, on võimalik näiteks meditsiiniabi õppida või kaitseliidu kursuseid instruktorina teha, kui oma teadmiste tase on selline, et on midagi juba teistele ka jagada. Osad naised käivad toitlustamas, teised sidega tegelemas — tegevus on mitmekülgne.
Miks võiks ka Naisteka lugeja liituda naiskodukaitsega? Mida see talle juurde annaks?
Maret: Et saada targemaks, oskuslikumaks, enesekindlamaks ja paremini toime tulla oma igapäevaeluga.
Karmen: Mina just tahtsin ka öelda, et kõigepealt selleks, et endaga hakkama saada ja siis selleks, et teisi aidata. Kui Eesti riik ja riigikaitse ikkagi olulised on, siis tule meile.
Maret: Kuuluvustunne on samuti üks oluline märksõna. Vanu olijaid üle Eesti on väga palju, kes on nii tugevalt kokku kasvanud, et ükskõik, millisesse Eesti nurka sa satud ja ükskõik, millist abi sa seal vajad, näiteks öömaja, siis anna ainult märku ja uksed on avatud. Omad aitavad ja neile saab loota.
Karmen: Usalduse küsimus on samuti tähtis. Sa pead saama oma kaaslasi usaldada ja nemad sind samuti. Ja see ei kehti ainult telefoni ja võtmete lauanurgale jätmise kohta, vaid näiteks mõne köie hoidmisel, kui sa kuskil ripud. Sellist meeletut usaldust ja võimalust teisi usaldada ei ole mina kuskil varem kogenud.
Mida te oma liikmetele kõige esimesena selgeks õpetate?
Karmen: Ühel nädalavahetusel tuleb organisatsiooniõpetuse moodul, kus saad teada, millised võimalused, arengusuunad ja erialad meil siin on. Masstoitlustus ehk kuidas suurele seltskonnale õues süüa teha — väga kasulik oskus ka pidude planeerimisel tavaelus. Õpetame mh kalkulatsiooni ja toiduhügieeni.
Meditsiin — esmaabi, haavad, haigusnähtude ära tundmine, kiirabi kutse, elustamine.
Neljas moodul ongi ohutushoid — kriisiabivarud, mis peab olema kodus kriisi korras, kuidas sotsiaalmeedias ohutult käituda, infosõda, koolitulistamise laadi juhtumid, äkkrünnakud räägitakse läbi, kuidas sellistes olukordades teadlikult käituma.
Ja sõduri baasväljaõpe on viimane — sõdurioskused, kuidas elatakse metsas telgis, kuidas liikuda, mida selga panna ja mida mitte selga panna, õpetakse kaardi järgi orienteeruma ja mitte ära eksima. Mille järgi metsast välja tulla, kui sa enam ei tea, kus sa oled.
Kas naiskodukaitsjad relvast tulistada ka ikka saab?
Karmen: Meie naised saavad osaleda kogu Kaitseliidu tegevuses. Kui on huvi tulistada või saada kuulipilduriks, siis see võimalus on olemas. Mehi meie poole peale nii lihtsalt ei lasta.
Kui palju te päriselt valmistute mingiteks tõsisemateks situatsioonideks?
Karmen: Üks uuem asi on evakuatsioonigrupp. Pärnu inimestele on seda lihtsam selgitada seoses mõned aastad tagasi olnud suure üleujutusega. Tookord läks lihtsalt — vool ei olnud pikalt ära. Aga võib ka juhtuda, et elektrit ei ole nädal aega ja selleks me muidugi valmistume. Iga inimese kohus on hoolitseda selle eest, et tal oleks kodus olemas vahendid, millega hädaolukorras mõnda aega toime tulla. Hädaolukorras ei ole nii, et auto sõidab ette ja küsib, mitu saia ma teile viskan, siis on päästjaid mujale vaja.
Mis on teist kui naiskodukaitsjatest reaalne kasu Eesti riigile? Mida te siis teete, kui näiteks tuleb suur torm ja lähebki elekter pikemaks ajaks ära?
Karmen: Mida me kriisi ajal teeme, sõltub sellest, kas meid appi kutsutakse. Naised saavad vabatahtlikult võtta endale kohustuse häda korral appi tulla ja loodame, et naised, kes on selle nõusoleku andnud, tulevadki siis välja ja teevad neid asju, mis on eelnevalt kokku lepitud. Muidugi peab igaüks kõigepealt endaga hakkama saama. Me ei saa sundida väikeste lastega naist neid hülgama ja meile appi tulema, sest ta on naiskodukaitsja.
Kriisi puhul valmistame näiteks evakuatsioonipunkti ette, kust inimesed saavad mingeid vahendeid või toitu, või kuhu saab jääda.
Maret: Kui evakuatsioonipunkti tulevad naised väikeste lastega, siis hoolitseme, et lastel oleks seal tegevust, lastehoiuruum. Et neil ei hakkaks igav ja nad ei hakkaks lollustega tegelema. Teine asi: kui evakuatsioonipunkti tuuakse terviseprobleemiga inimene, siis peavad abiandjad olema valmis hindama olukorda, kas ta tuleb sealt ära saata või saab ise ära lahendada. Abistame ka toitlustamise tagamisel.
Hea näide on see, et kui sa elad paneelmajas ning kütet, voolu, vett ja kanalisatsiooni ei ole — kuidas siis ellu jääda? Naiskodukaitsjad teavad, et inimesed eraldavad kehasooja ning telkida võib siis perega korteri suure toa põrandal ja on soe. Nad teavad ka seda, milliste käepäraste vahenditega teha õue lõkkease, mis on ohutu ja millel saab süüa valmistada
Naised, kes Naiskodukaitses esmaabi baasväljaõppe on saanud, on iseenda perele juba suur lisaväärtus, nad oskavad kohe ja kiiresti abi anda ja abi kutsuda ja käitumine on teadlik. Teiseks: naised käivad ju tööl ja liiguvad tänaval — seda oskusteavet oskavad nad kasutada igal pool juba enne kiirabi saabumist. Ehk siis see on julgeoleku küsimus ka: kui me oskame anda esmaabi rahu ajal, on see ka sisejulgeoleku toetamine..
Läheme korraks algusesse tagasi ja räägime sellest, kuidas teie sellesse organisatsiooni sattusite?
Maret: Naiskodukaitse taasloomine algas 1992, Pärnumaa ringkond taastati 1993 ja mina olin üks liikmetest taasloomise juures. Meid tuli lehekuulutuse peale umbes 10 naist kokku ja tänaseks on neist tegevliikmeteks jäänud kolm. Lehekuulutuse panid kaks naist, kes käisid esimesel naiskodukaitsjate suvepäevadel ning märkasid, et mujal on liikmeid rohkem ja leidsid, et ka Pärnus peaks naiskodukaitse taasloodama. Mina, noor inimene, peret polnud, vaba aega oli, mõtlesin, et miks ka mitte.
Algul oligi põhiliseks teguriks uudishimu, sest ei kujutanud üldse ette, mis see endast kujutab. 90ndate esimene pool oli Eestis üpris kirju ja ebamäärane, mind huvitas, kuidas see taasiseseisvumise protsess käib, tahtsin olla selle ja turvalisuse tagamise juures ja vaba aeg seda õnneks ka võimaldas.
Karmen: Minul sai alles viis aastat täis ja liitusin siis, kui laps suureks kasvasid ja vaba aega tekkis. Siis tuli selline mõte, et vabatahtlik naiskodukaitse on üsna kasulik riigikaitsega seotud hobi. Kui avaldust tegin, teadsin kohe, kuidas ma saaksin panustada ja mida täpselt teha. Sellepärast on minu meelest kaitseliidu kohta patt öelda, et see on hobi. See on panustamine riigikaitsesse!
Alustasin staabiassistendina, sest teadsin, et ma metsas väga kaua vastu ei pea — kui tuleb mingi ämblik või lepatriinu vastu, siis ma jooksen kiljudes minema. Pärast esimest sõduri baasväljaõpet, kus näidatakse, kuidas metsas liikuda, nähtavaks ja nähtamatuks jääda, olin kindel, et ma ei pea enam metsa minema. Kuidagi on läinud nii, et metsahirm on nüüdseks täiesti kadunud. Algul oli mu lagi see, et ma magan äärmisel juhul suvel metsas telgis, siis nüüd olen ma ka talvel metsas ja suvel telgita maganud, ei ole enam piire ees.
Karme: Liitusin kolm aastat tagasi, kui Saardesse loodi eraldi jaoskond ning jaoskonna esinaine ja mina sattusime koos lauluproovi. Ühel hetkel käis lihtsalt klõps ära, liitusin, tegin aastaga kõik baasväljaõpped ära ja siin ma nüüd, kolm aastat hiljem, olengi — palgaline.
Naiskodukaitse töö on vabatahtlik. Millega te oma igapäevast leiba teenite?
Maret: Mina olen Häirekeskuses tööl päästekorraldajana. Üle Eesti on läbi Naiskodukaitse paljud naised leidnud endale töö, sest nad on hakanud tegelema asjadega, mis neile päriselt huvi pakuvad ning läbi selle avastanud, et see ongi nende elu armastus ning saanud mingi eriala töötajaks. On naisi, kes on käinud parameedikute kursustel, sealt saanud pisiku külge, läinud õendust õppima ja jõudnud kiirabitöötajateks. On ka neid, kes on kaitseliidu kooli instruktorist kasvanud kutseõppeasutuse juhtivale kohale.
Karmen: Olen enda jaoks asja hästi lihtsaks teinud — olen vabakutseline kujundaja ja planeerin oma aega ise.
Karme: Praegu olen palgaline naiskodukaitsja, aga enne seda töötasin 12 aastat kokana. Kuigi kulp on suurem kui eales varem, siis süüa enam väga teha ei tahagi. Lisaks on mul kolm last kodus veel vanuses 8-14, nii et vaba aega mul ei ole, kõik minutid on planeeritud.
Maret: Palgalisest instruktorist on vahepeal isegi kahju, sest kui mina vabatahtlikuna saan teha täpselt nii palju kui vaja, siis Karme ju taganeda ei saa. Nädala sees on ta kellast-kellani ja nädalalõpus vabatahtlik noortega ja jaoskonna juures.
Kui palju aega teil selle hobi peale kulub?
Maret: Mina päris täpselt ei teagi. Olen viimastel aegadel natuke tagasi tõmbunud, vahepeal sai vähem panustatud, viimasel ajal jälle rohkem, aga ühel aastal ainuüksi kaitseliidu kooli raames käisin aitamas 400 tundi koolitusi läbi viimas pluss siis kõik muu. Suvel käin Pika retkel 3-4 ööpäeva lahingfotograafiks, baasväljaõpe 2 päeva, mõned koostööõppused pääste ja politseiga — 4 päeva, niimoodi neid päevi ja tunde ikka tuleb. Kui tunnen, et saab liiga palju, võtan vähemaks. Õnneks saab siin omapanust suuresti ise reguleerida.
Kui vabatahtlik see vabatahtlik töö on?
Maret: Minu põhimõte on see, et kui ma olen juba lubanud tulla, siis ma tulen ja teen ära. Kui ma ei ole kindel, siis lubadust ei annagi.
Karmen: Vabatahtlik oled sa hetkeni, mil annad lubaduse. Pärast seda enam nii vabatahtlik ei ole. Seda me rõhutame siin palju, eriti uutele liikmetele. Kohustused on tasuda liikmemaksu, osaleda 48 tundi vabatahtlikus töös, osaleda üldkoosolekul ja lubadustest kinni pidada.
Maret: Õppustel saavad pisikestest pusledest kokku suured asjad ja kui mingi pusletükk ära kaob, siis see mõjutab tulemust. Praeguses ühiskonnas on tunda, et see (lubadustest kinni pidamine) on kaduv väärtus, mis vajab uuesti meelde tuletamist.
Karmen: Päris suur enamus liitub siia sooviga riigikaitsesse panustada, mistõttu on meil vist natuke lihtsam seltskond kui mõnes hobiklubis. Inimesed on tulnud panustama. Vähesed tulevad lustima ja ilma rahata matkal käima. Neil on vaated ja aated läbi mõeldud ja lubadusest kinni pidamine on oluline.
Karme: Meie aastamaks on 12 eurot aastas ja võimalused piiritud — nii palju kui inimene ise suudab vastu võtta. Aga see on ikka vastastikune — ta saab meilt õpet, aga annab vastu oma aega.
