Vandeadvokaat: kuigi vaheldumisi mõlema vanema juures elamine on vanemate jaoks mugav, on see praktikas toonud lastele sageli palju kahju
Vaidlused tekivad aga enamjaolt küsimustes, millisel viisil, millise intervalli järgi ja kui pikalt peaks võimaldama vanem lapsel eemal elava vanemaga suhelda. Mida ta peaks tegema, kui laps ei taha teise vanemaga suhelda? Mida peaks vanem tegema, kui teise vanemaga suhtlemine kahjustab last? Mis siis, kui eemal elav vanem ei pea eelnevalt kokku lepitud suhtlemise graafikutest kinni, mistõttu muutub ettearvamatuks nii lapse kui ka teda kasvatava vanema elu?
Sealt tekivad vanemate vahel edasised konfliktid, mis halvimal juhul hõlmavad kõiki last puudutavaid küsimusi, vanemad hakkavad üksteisele vastu töötama, last teineteise vastu ära kasutama ja ei märgata, et kõige suuremaks kannatajaks sealjuures ongi hoopis laps.
Kui vanemad ei ole üldse võimelised last puudutavaid küsimusi omavahel ära lahendama, on viimaseks võimaluseks pöörduda kohtusse. Isegi, kui kohus teeb lõpplahendi, mis ei ole 100% meelepärane kummalegi poolele, toob see vaidluses kindluse ja stabiilsuse, paneb paika poolte õigused ja kohustused lapse suhtes ja ideaalis loob lapse ellu ettenähtavuse ning stabiilsuse.
Millised on lapse huvid tegelikult?
Kõik lapsi puudutavad vaidlused peab kohus lahendama lähtudes esmajoones lapse huvidest. Praktikas on aga sageli osutunud problemaatiliseks välja selgitada, mis tegelikult on lapse
huvides kõige parem. Kui vanematel on eriarvamus mõnes konkreetses last puudutavas küsimuses, mille jaoks on vajalik ühekordse otsuse vastuvõtmine ja vanemad kokkuleppele ei jõua, on võimalik kohtult taotleda ka otsustusõiguse üleandmist ühele vanemale.
Seda küsimust reguleerib PKS § 119, mis sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale.
Nimetatud alusel võib kohtusse pöördumine osutuda vajalikuks nt juhul, kui üks vanem soovib reisida lapsega välismaale, aga teine vanem ei anna selleks kirjalikku nõusolekut. Sellisel juhul
saab kohtule esitada avalduse otsustusõiguse saamiseks ja asja kiireloomulisuse korral taotleda ka kohtult vanema nõusoleku asendamist esialgse õiguskaitse raames kohtumäärusega. Otsustusõiguse üleandmist nõutakse seega juhul, kui ei ole soovi lõpetada ühist hooldusõigust, ka mitte osaliselt, vaid üks vanem soovib vastu võtta konkreetse ühekordse otsuse last puudutavas küsimuses.
Mis puhul saab taotleda ühise hooldusõiguse täielikku või osalist lõpetamist?
Juhul, kui aga tegemist on vanemate vaheliste põhimõtteliste erimeelsustega lapse hooldusõiguse teostamise osas, on võimalik kohtult taotleda kas täielikku või osalist ühise hooldusõiguse lõpetamist PKS § 137 alusel. Praktikas püüavad kohtud säilitada ühist hooldusõigust nii suures ulatuses kui võimalik.
Täielikult lõpetatakse ühist hooldusõigust kohtupraktikas väga harva, kuivõrd üldjuhul ei ole see lapse parimates huvides ning vanemalt täieliku hooldusõiguse äravõtmiseks peavad esinema väga erandlikud asjaolud. Sellisteks asjaoludeks võib nt Riigikohtu kolleegiumi arvates võib vanema hooldusõiguse äravõtmiseks anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust PKS § 143 lg 1 mõttes ja vanema ülalpidamiskohustust PKS §-de 96–97 mõttes) ning ta ei soovi seda olukorda muuta.
Sellistel juhtudel peab esinema oht lapse heaolule, mis tähendab, et laps on hooletusse jäetud, tema kallal tarvitatakse vägivalda või last kuritarvitatakse muul moel.
Tavapärased hooldusõiguse vaidlused aga seisnevad üldjuhul vaidlustes, kumma vanema juures laps elama peaks, millisesse lasteaeda või kooli laps minema peaks ja kuidas otsustada lapse
tervist puudutavate küsimuste üle.
Kui kohus vanema avalduse alusel hooldusõiguse muutmise või lapsega suhtlemise korra menetluse algatab, siis kaasab kohus menetlusse ka mõlema vanema omavalitsuse järgse lastekaitse spetsialisti ja määrab lapsele riigi kulul advokaadi. Nimetatud menetlusosalised
peaksid ideaalis andma oma parima, et selgitada objektiivselt välja lapse parimad huvid ja esitada lapse seisukohalt kohtule kõige õigem ja erapooletum arvamus, kuivõrd kohus tugineb lahendi tegemisel suures osas nimetatud osapoolte arvamustele.
Kas spetsialistid suudavad mõista, kas laps räägib vabatahtlikult või on üks vanem talle sõnad suhu pannud?
Selliste vaidluste puhul on kohtus mitmeid probleeme. Esiteks on pooltel sageli keeruline tõendada oma väiteid, kuivõrd reaalseid tõendeid ei pruugi probleemsete olukordade osas olla.
Lisaks võivad kohtuvaidluse keskel asjaolud oluliselt muutuda ühe vanema pahatahtliku tegevuse tõttu, nt lapse manipuleerimise tulemusena võib laps kohtunikule öelda, et soovib hoopis teise vanema juures elada ehkki ta seda tegelikult ei soovi, aga kardab seda vanemat ja seetõttu valetab kohtule.
Vaidlust mõjutab väga palju see, kui põhjalikult ja erapooletult lastekaitsespetsialistid ja lapsele määratud advokaat oma tööd teevad. Oluline on, kas nad lapsega suheldes suudavad eristada
lapse ütlustes seda, mida laps tegelikult mõtleb ning seda, mida üks vanem on sundinud teda ütlema või mitte.
Vanem, kes kohtusse pöördub, peab tegema kõik endast sõltuva, et oma väiteid tõendada ja näidata kohtule, miks on tema nõude rahuldamine lapse parimates huvides. Tuleb teha koostööd
lastekaitse spetsialistide ja lapse advokaadiga ja eelkõige tuleb olla oma lapsele toeks ja sõltuvalt lapse vanusest ning arusaamisvõimest selgitada lapsele, mis toimub, aga samal ajal
säästes last kohtuvaidluse üksikasjadest ja anda talle teada, et temast hoolitakse ning et hoolimata vaidluse tulemusest ei jää ta ilma kummastki vanemast.
Kui kohus vanema osalise hooldusõiguse lõpetamise avalduse rahuldab ja see lahend jõustub, siis see tähendab, et selles konkreetses hooldusõiguses osas ei ole teisel vanemal enam otsustusõigust. Kõik vastavad küsimuses otsustab edaspidi lapse suhtes ainult üks vanem.
Mida peetakse silmas suhtlemiskorra määramisel?
Koos hooldusõiguse avaldusega, juhul kui vaieldakse lapse elukoha üle, esitatakse tavapäraselt kohtusse ka teisele vanemale määratav lapsega suhtlemise kord, et nii lapse kui ka vanemate jaoks oleks tagatud ettenähtavus ja stabiilsus.
Milline suhtlemise kord kohtusse esitada, sõltub eelkõige sellest, milline on vanema ja lapse suhtlemise kord olnud eelnevalt, kui palju on vanem osalenud lapse elus, millist mõju tema osalemine lapsele avaldab ning milline kord vastab kõige paremini lapse huvidele.
Kui vanem ei ole eelnevalt omanud aktiivset rolli lapse elus, taotletakse sageli korda, mille kohaselt näeb eemal elav vanem last üle nädala nädalavahetuseti. Vaheajad jagatakse üldjuhul pooleks ja konkreetse vanemaga seotud tähtpäevad veedab laps selle konkreetse
vanemaga.
Samas on hiljuti kohtupraktika lapsega suhtlemise korra osas muutunud. Nimelt tegi Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.12.2018. a tsiviilasjas 2-17-3347 lahendi, millega kohus jaatas lapsega
suhtlemise korda ka viisil, et laps viibib 2 nädalat ühe vanema juures ja 2 nädalat teise vanema juures, kusjuures vanemad elasid selle kaasuse puhul erinevates riikides. Nimetatud lahendi puhul ma soovitan tutvuda ka sama lahendi eriarvamusega, mille koostasid
riigikohtunikud Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu.
Lapse vahelduv elukoht, mida sisuliselt tähendab võrdselt mõlema vanema juures elamine, on lapse seisukohalt väga tundlik teema. Praktikas on see toonud lastele sageli palju kahju ehkki on vanematele mugav, sh rahalises mõttes.
Tsiteerin siinkohal Soome sotsiaalpsühholoog ja perenõustaja Saara Kinnuneni seisukohti vanemate lahkumineku järgse lastega suhtlemise korra osas:
"Laste elukoha üle otsustades peaks mõtlema järgmiste asjade peale. Kus säilitab laps kõige paremini tähtsaid inimsuhteid? Kumma vanema tööolukord annab paremad võimalused lapsega koos olla? Kummale vanemale on laps harjunud oma hirmudes, raskustes ja rõõmudes
toetuma? Kuidas sujub kummaski kohas lapse põhihooldus – järelevalve, toit ja rõivaste hooldus? Kus on võimalik kergemini korraldada päevahoidu ja kooliskäimist? Kumma korter vastab paremini lapse vajadustele?
Mõnikord on selline kordamööda eri kodudes elamine vähem halb lahendus. Mõnikord on vanemad järeleandmatud ja tahavad, et lapsed elaksid just nende juures. Siis on kompromiss
pidevast riiust ja vihapidamisest parem lahendus. Üldiselt on selline kordamööda elamine pärast riiakat lahutust osutunud siiski sama raskeks kui elu keerulises uuspereolukorras.
Laste kordamööda elamine kummagi vanema juures eeldab vanematelt head koostöövõimet. Kodud peavad olema samaväärsed ja teineteise lähedal. Mõlemad vanemad peavad suutma lapse argipäeva eest hoolitseda ja nende kasvatuspõhimõtted peavad olema samasuunalised. Siiski võtab lapse iganädalane siirdumine ühest kodust teise palju energiat. Ja seetõttu soovitavad spetsialistid seda harva.
Laste kordamööda elamine vanemate juures on halb lahendus olukordades, kus otsuse taustal on vanemate tahe ja mitte lapse vajadused. Nädal-nädal-elamisviis on halb ka olukordades,
kus vanemate elukohad on teineteisest kaugel ja eriväärsed. Kui viha lahkumineku pärast takistab vanemate koostööd ja lahutuskriis on parajasti pooleli, ei taha koostöö elamisotsuse tegemisel sujuda. Kui vanematel on väga erinev eluviis ja kasvatamispõhimõtted, toob
kordamööda kummagi vanema juures elamine lapsele rohkem probleeme kui kasu. Tundlikud, muudatusi raskesti taluvad ja muudatusest stressi sattuvad lapsed saavad kordamöödaelamisega halvasti hakkama."
Seega ei mõju vahelduv elukoht sageli laste vaimsele tervisele hästi.
Erandiks on olukorrad, kus vanemad saavad pärast lahkuminekut hästi läbi, nad elavad lähestikku, et lapsed ei peaks vahetama kooli või lasteaeda, neil on sarnased kasvatuspõhimõtted ja nad suhtlevad omavahel laste teemadel ning teevad laste heaolu nimel koostööd. Samuti on heaks lahenduseks olukord, kus lapsed elavad oma kodus ja vanemad kolivad iga kahe nädala tagant sisse ja välja. Ka sellised kokkuleppeid on Eestis sõlmitud ja need on laste heaolu kõige vähem riivavad.
Samas ei pöördu sellised vanemad üldjuhul ka kohtusse ja kohtusse pöörduvate vanemate puhul enamus eel loetletud tingimusi täidetud ei ole, seega vahelduva elukoha määramise puhul ei ole see sageli laste parimates huvides.
Erandeid aga loomulikult leidub, mistõttu peabki kohus iga kaasuse asjaolusid põhjalikult ja ilma eelarvamusteta oma terviklikkuses hindama.
Taotledes kohtult suhtlemiskorra kindlaksmääramist tuleb jälgida, et see suhtlemiskord oleks praktikas ka täidetav ja edasiste vaidluste vältimiseks peaks see olema võimalikult detailne. Nt tuleks märkida, kumb vanem lapse viib või toob, mis kella ajal ja kus kohas toimub lapse üleandmine jne. Mida täpsemini on lapsega suhtlemise kord määratud, seda väiksem on võimalus vanematel hiljem selles osas vaielda.
Erinevalt hooldusõiguse muutmise jõustunud lahendist on aga suhtlemiskorra määramise jõustunud lahendil osati problemaatiline tähendus. Nimelt ei ole lapse ja vanema suhtlemiskorda määrav kohtumäärus sundtäidetav. See tähendab seda, et kui üks vanem rikub
määruses sätestatud lapsega suhtlemise korda, ei ole teisel vanemal koheselt võimalik ennast ja ka last kaitsta ning pöörduda kohtutäituri poole, vaid ta peaks esmalt pöörduma uuesti kohtusse
ning taotlema tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 563 lõike 1 alusel lepitusmenetluse algatamist.
