Naine kurdab: mu laps on harjunud, et mind kuulama ei pea, sest issi lubab kõike ja allub igale provokatsioonile
Olen nii väsinud, nii tüdinud. Viieaastane laps lärtsub näkku, vaidleb lõputult ja näitab keelt, kui midagi teha palun.
Meie pere laps on nagu koer. Kui peremehel võib olla sada koera, siis koeral on vaid üks peremees. Meie lapse peremees on issi, ainus, keda ta kuulab ja aktsepteerib.
Issi on lapsele A ja O ning seda juba sünnist saati. Ta on isa ümber sõrme mässinud, teab, kuidas manipuleerida, et oma tahtmist saada ja muidugi saab ka. Kõik, mida laps tahab, seda saab. Ükskõik, mis laps teeb, kõik on õige. Igale jonnituurile ja pirtsutamisele antakse järele. Kui laps söögi ajal lolli mängib ja ei söö, siis antakse kommi ja küpsist. Kui laps lõuna ajal ei maga, siis lubatakse üleval olla, vaatamata sellele, et laps on õhtul väga pahur ja vingus. Kui lapsel tekib jälle mingi tahtmine, siis härra põrutab kohe poe poole.
Ja kui mina üritan midagi õpetada või palun midagi teha, siis härra tuleb ja nullib kõik mu pingutused. Laps on harjunud issiga oma tahtmisi saama ja emmet ei kuulata. Ükskõik, mis sigaduse laps jälle kokku keerab, siis härra leiab ikka sada ja üks põhjust, mida laps tegelikult ikka kõik õigesti teeb.
Ütlesin härrale, et laps võib sulle ka pähe s…, sina ikka kiidad takka. Laps ongi harjunud, et mind kuulama ei pea, sest issi lubab kõike ja allub igale provokatsioonile.
Mulle tundub iga päevaga järjest rohkem, et ma teen absoluutselt kõike valesti. Olen viimasel ajal väga tihti juba härrale öelnud, et ma siis lähen minema ja sa kasvata last ise õigesti, nagu sa ju kogu aeg teed, nagunii ma teen ju kõik kogu aeg valesti.
Tean, et ma kõlan nagu mingi kibestunud vanamutt, aga ma olen juba viimase piirini aetud.
