SOS Lasteküla patroon Kristi Kallas: suurimaks probleemiks laste kasvatamisel pole mitte raha, vaid vanemate ajapuudus
Ettekande pealkirja kommenteerides rääkis Kallas seiga oma lapsepõlvest: “Isiklikult mina olen kasvanud üles väga suures vaesuses. Minu elu algas dramaatiliselt ja võinuks lõppeda 6 kuu vanuselt, sest mind küüditati koos ema ja vanaemaga Siberisse Krasnojarski Kraisse. Ise ma seda kolmenädalast nn reisi loomavagunis ei mäleta, aga saabudes olin ma surma äärel. Jäin ellu tänu headele inimestele. Lapsepõlv möödus suures vaesuses, aga ma ei kaotanud põhilist — ema ja vanaema suurt armastust minu vastu.”
Nüüd aga on vanemluse põhiväärtused muutunud, tõdes Kallas. “Kõige tähtsam on aeg, mille vanem oma lapsega koos veedab. Paraku on aeg kujunenud peredes suurimaks defitsiidiks. Kui vanematel on laste jaoks aega vähe, võtavad lapsed kasvades ja elu mõistma hakates eeskujudeks teised samaealised või vanemad sõbrad ja kujundavad oma käitumismustrid ja väärtushinnangud nende järgi. Halb, kui eeskujudeks saavad need, kelle väärtused on väärastunud või valed. See viib lapse ja vanema vastandumisele ja võõrandumisele: laps soovib tähelepnu, aga vanem seda ei mõista. Ja abi küsida ei osata.”
Kallas rääkis pikalt ka laste füüsilisest karistamisest, mis hoolimata sellest, et see meil seadusega keelatud on, on siiski üks levinumaid distsiplineerimismeetodeid. “Eriti muret tekitav on, et 2012a uuringu tulemusega võrreldes on hoiakud muutunud sallivamaks ja laste füüsilist karistamist aktsepteeritakse enam kui täiskasvanute vahelist vägivalda. 42% täiskasvanutest ja 28% lastest peavad lapse füüsilist karistamist teatud olukorras vajalikuks ja mõistlikuks,” imestas Kallas.
Lapsele minnakse kätega kallale siis, kui vanem on endast väljas ega pole suuteline arukalt mõtlema. Ta elab end välja lapse peal, lootes, et ebasobiv käitumine lõppeb kiiresti. Tegelikult on vanem ise hädas ega oska kasutada ühtegi teist meetodit olukorra paremaks lahenduseks. Kui teda kodus karistati, teeb ta oma lastega sama. Kodune vägivald läheb edasi lasteaeda, kus laps talle teadaolevate jõumeetoditega püüab end kehtestada ja koolis võib see eskaleeruda juba suurteks korrarikkumisteks. Kogu selle aja on hädas ka lapsevanemad, kes muutuvad järjest jõuetumaks ja on juba käega löönud, et lapsest normaalne inimene kasvaks. Kahjuks ei anta hädasolevast lapsest teada.
Miks ei ole paljudel vanematel lastega usaldusväärset suhet ja miks nad ei oska kasutaada muid viise kui karistamine? Koosoldud aja vähesus on suurimaks probleemiks. Probleemsetes peredes on kaks äärmust — lapsega ei tegeleta üldse või lapse kogu vaba aeg on täis planeeritud. Viimane tekitab sama suuri probleeme kui tegelemata jätmine, sest laps tunneb, et emal pole tema jaoks aega, kui laps teda vajab. “Lapsed unistavad eelkõige oma ema ja isaga koos veedetud ajast,” rõhutas Kallas veelklord.
