Riina Solman emadepäevast: kas inimesed peavad valima raha ja laste vahel?
Küsimus on hoopis noorte vanemate vajadustes ja ühiskondlikes väärtushinnangutes, selles, mida me ühiskonnas parasjagu prioriteediks peame ja mida väärtustame. Kui väärtustame ennekõike karjääri, edu, rikkust, edetabeleid, saame päeva lõpuks excelitabeli ühiskonna, kus esikohal on eelpoolnimetatu, mis kaalub üles perekonna ja lapsed. Rikkuse ja edu poole püüdlemine on õige ja hea, aga prioriteete vaid majandusedu järgi sättides me Eesti rahvana kaugele ei jõua. Kui tahame kesta nii nagu Eesti Põhiseaduse preambul ütleb, oma keele, kultuuri ja rahvusega üle aegade, siis tuleb paika panna prioriteedid ja ehitada ühiskonda, kus esiplaanil on lapsed, perekonnad ja peresõbralik ühiskond.
Saan täna keskealisena oma elule tagasi vaadata ja meenutada, et noorena ei olnud mul kuigi palju asju ja ei olnud ka kuigi palju asju vaja. Täna tulen aga isegi siia konverentsile suure käekotiga, mis täis sõjavarustust igaks elujuhtumiks.
Mu vanem poeg naerab alati selle üle, kui hakkan rääkima, kuidas minu ajal asjad olid, kui 1990. aastal Tallinna õppima tulin. Jalas õe teksad, kotis riideid veel umbes paar-kolm rõivaeset ning kosmeetikaks peale valge ümbrisega vene ripsmetušši ei olnud midagi. Millestki ei tundnud puudust, ei olnud õnnest puudu ka ühikatoas peret luues ning viis aastat hiljem Lasnamäel kanali ääres esimeses kodus, kus väike pojake sündis.
Alustasin pärast ülikooli lõpetamist juba lapseootel olles spetsialistikarjääri Tallinnas Erastamisagentuuris ilma elukohata sugulaste toanurgakeses. Kõik lahenes leidlikult ja oma kätega luues.
Hiljem, pereeluga üle kümne aasta teisele katsele minnes, valisin elupaika juba teadlikult. See pidi olema elamisväärses elukeskkonnas, kus ka loodus, lapsevankriga jalutamiseks pargid, kindlasti pidi olema Emmaljunga käru, uus ja ilus beebivarustus, korralik pereauto.
Mulle tundubki, et täna vaatavad noored paarid sama pilguga. Mõeldakse teisiti kui paarkümmend aastat tagasi — enne pere ja kodu loomist on aeg iseenda arendamisele, maailmas ringivaatamisele. Üldjuhul peab enne lapsi olema ka oma kodu — see tähendab kodulaenu ja kindlat karjääri. Inimene paneb kõik reeglid paika, mis enne peret olema peaks. Lapsele ei ole see kõik oluline, tema vajab vaid armastavat ema ja isa — hoolivaid vanemaid ja armastust täis kodu. Vanematele on oluline, et laps saaks sündida parimasse keskkonda ja kui on õige aeg, ollakse selleks valmis.
Loomulikult ei saa hea elu tulla pingutamata, aga parem elu ei pea tingimata tähendama rohkemat raha
Rääkides rahast.
Loomulikult on raha laste kasvatamisel oluline.
Raha taha taandub ka küsimus kui palju on meil sündimata lapsi seetõttu, et näiteks hea emadepäeva konverentsi korraldaja SA Väärtustades elu ei ole saanud siiani Haigekassalt toetust raseduskriisi nõustamisteenuseks?
Vaadates tulevikku, kui meie oleme vanad, tähendab rohkem lapsi meile rohkem raha kõige otsesemas mõttes. Meile maksavad nähtavas tulevikus valdava osa meie pensionist ikka meie lapsed ja lapselapsed, kellest on kasvanud targad ja töökad täiskasvanud. Nii lihtne see ongi. Aga see kipub ununema. Pensionipõlveks, mis kestab ligi poole aktiivse tööea pikkusest, ei ole lihtsalt võimalik piisavalt säästa, eriti ajal kui me ise maksame täna pensioni ka oma vanematele. Me jääme igal juhul ka tulevikus oma laste ülal pidada. Sellepärast vajame lisaks mõistlikult korraldatud säästmisele ka seda, et meie rahvaarv kasvaks.
Meie suur soovi ja eesmärk peab olema see, et meie lapsed ja me kõik rahvana elame tulevikus paremini kui täna. Usk ja lootus paremale elule on võimas käimatõmbav jõud, mis hoiab meid Eestis koos ja toob siia tagasi need, kes on läinud paremat elu otsima mujale. Inimesed ja rahvas, kes on kaotanud usu, ei suuda midagi. Loomulikult ei saa hea elu tulla pingutamata, aga parem elu ei pea tingimata tähendama rohkemat raha. Kõlab banaalselt, aga õnn ei pruugi ka tulevikus peituda vaid rahanumbrites. Puhas loodus, värske õhk, hea tervis, hea haridus ja hea tuju ei ole asjad, mida saab ainuüksi rahanumbriga mõõta. Õlg-õla tunne naabritega, tugev kodanikuühiskond ja teeme-ära vaim pole vaid rahanumbrid excelis. Ja kõige tähtsam — kas meil on turvalised ja armastust täis kodud, kus kõigil pereliikmetel on hea olla, ei ole üldse rahas mõõdetav. Loomulikult on vaesuses ja puuduses raske rõõmus olla. Ja seepärast peab riik tulema nõrgematele ja õnnetusse sattunutele appi oma turvavõrkudega. Kuid see ei tohi summutada soovi ise oma parema tuleviku nimel pingutada.
Üks rahvastikupoliitika võtmeküsimus on selles, kuidas meie suhteliselt individualistlikus ühiskonnas lisaks sellele, kuidas muuta laste saamine ja kasvatamine võimalikult lihtsaks ja mugavaks, saaksime hoida tugevamat sidet iga inimese materiaalse heaolu ja uute ühiskonnaliikmete kasvatamisse suunatud panuse vahel.
Olen nõus, et ühiskonda võib panustada erinevatel viisidel, aga samamoodi on õigus ka neil, kes ütlevad, et kui iga põlvkond on eelmisest väiksem, siis sureb meie rahvas ja kultuur lõpuks välja või asendub sisserändajate ja nende kultuuriga. Mõne jaoks pole see probleem, aga minu jaoks on see vastuvõetamatu perspektiiv, mille vältimiseks eesti riik õigupoolest loodud ju ongi. Siin ongi mõttekoht, kuidas leida tasakaal üksikisiku ja ühiskonna huvide vahel ja kuidas leida viise, mis suunavad ühiskonnaliikmeid mõtlema tulevikule ja käituma viisil, mis kasvatab meie kõigi jõukust ka tulevikus.
Kui siiski vaadata meie rahvastikupoliitikat numbrite keeles, siis pole rahanumbrid sugugi väikesed. Erinevate perepoliitiliste meetmete maht läheneb varsti juba miljardile eurole. Vanemahüvitis, lastetoetused tavalistele ja suurtele peredele, elatisabi fond ja paljud teised perepoliitilised meetmed võtavad veidi alla kümnendiku riigieelarvest. Sellele lisanduvad kulud lastehoiule, haridusele ja laste tervisele, aga ka perede turvalisusele ja vanemaharidusele. Samuti lastega seotud maksuvabastused. Seda kõike on rahas mõõdetuna väga palju. Näen, et siin on võimalik ja vajalik langetada tarkasid valikuid ja enda rolli rahvastikuministrina näengi ma nende valikute läbitöötamises, et meie rahvas kasvaks ja õitseks ka tulevikus.
Rahvastikuministrina pean seisma hea sündivust puudutavate küsimuste eest. Positiivne iive ei ole meil veel mõnda aega võimalik, kuna meil on elukaare lõpus suuremad põlvkonnad kui viimase paarikümne aasta jooksul on lapsi sündinud. Seega saab iive ehk sündide ja surmade vahe positiivseks muutuda alles pikemas perspektiivis. Need on väga pikaaljalised protsessid. Selleks, et iive muutuks kaugemas tulevikus positiivseks tuleb tööd teha juba täna.
Rahvaarvu tõstmisest saab rääkida kaugemas tulevikus ja see saab võimalikuks alles siis, kui sündimus on olnud pikemat aega järelkasvu tagamiseks vajalikul tasemel või sellest veidi kõrgem. Täna oleme sellest tasemest maas, aga mitte väga palju (u 15%). Seega olen optimistlik, et see eesmärk on saavutatav. Eesti pered ju soovivad rohkem lapsi kui neil täna on.
Mida me riigina teha saame, et väärtushinnangud ja meie inimeste soovid kattuksid Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud keele, kultuuri ja rahvuse kestmajäämisega?
Mida saame teha selleks, et pered oleksid suuremad?
Räägime perepoliitikast.
Eesti on demokraatlik riik. Kedagi ei tohi ega saagi sundidad lapsi saama või mitte saama. Riigi ülesanne on luua parimad võimalused laste kasvatamiseks. Meil on endiselt suur lõhe soovitud ja saadud laste arvu vahel. Kuigi eesti perepoliitika on juba praegu maailma kontekstis üks parimaid, on meil võimalik seda veelgi paremaks teha. Riigi ressursid on piiratud, siis on väga oluline panustada just nendele meetmetele, mis mõjutavad võimalikult suurt osa lastest, samuti kõige haavatavamas olukorras peresid.
Lasterikastes peredes kasvab pea pool Eesti järelkasvust. Suur pere on suur vastutus, seda ka majanduslikus mõttes. Riigil tuleb edasi arendada lasterikaste perede vajadustest lähtuvaid toetusi ja muid meetmeid, et Eesti muutuks lasterikkamaks.
Umbes pooled eestlased sooviksid enda perre kolme last. Paraku näeme, et tegelikult on kolm või rohkem last vaid umbes veerandil. Kindlasti saab selle heaks rohkem ära teha, et meie pered oleks suuremad. Üle-eelmisel aastal rakendunud lasterikka pere toetus tõi kaasa kolmandate ja järgnevate laste sündide kasvu veerandi võrra. On veel palju võimalusi, mida perelisa saamise toetamiseks saaks ära teha, näiteks seoses eluasemega.
Kodu, perekond ja lapsed on lahutamatult seotud. Seepärast on sündimuse soodustamiseks oluline tagada lastega peredele eluaseme kättesaadavus. Sobiva eluaseme puudumine takistab pereloomet ning laste lisandumist. Mida rohkem on lapsi, seda vähem on ühe pereliikme kohta ruutmeetreid ja seda sagedamini elab pere ruumipuuduses, mis kahjustab pere, sh laste elukvaliteeti. Ruumikitsikus takistab paljudel peredel soovitud laste arvuni jõudmist.
Lastel on kõige parem kasvada tugevas ja armastavas paarisuhtes ema ja isaga. Sellistesse peredesse sünnib ka keskmiselt rohkem lapsi. Ükskivanemluse, lastetuse, lagunenud peresuhte aga ka perevägivalla vähendamine eeldab noorte head ettevalmistus pereeluks ning probleemide ilmnemisel vajaliku nõustamise ja toe kättesaadavust. Seepärast tuleb täiustada senist lapsevanemate nõustamist ja koolitamist, samuti koolide perekonnaõpetust. Juba koolist võiks saada kaasa rohkem vastuseid neile küsimustele.
Eesti perepoliitika meetmed on paljude teiste riikidega võrreldes head, ikkagi tuleb analüüsida olemasolevate meetmete tõhusust ja neid täiendada.
Eesti Põhiseadus sätestab riigi kõige tähtsama tegevuse — tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Seda ülesannet pean oma poliitiliseks südametunnistuseks ja sellest lähtub kogu minu tegevus ministrina.
Nüüd võite küsida — kas riigil ja rahvastikuministril on plaan tungida inimeste magamistuppa?
Ei, riik ei tungi magamistuppa. Riigi ülesanded on seotud lastetoaga. Tuleb kaasa aidata, et laste arenguks teeks riik kõik endast oleneva, et nad oleksid turvaliselt hoitud ja saaksid hea hariduse. Küll siis tunnevad pered end ka magamistoas vabamalt ega pea valima raha ja laste vahel.
Riina Solmani ettekanne konverentsil “Kas raha või lapsed?”
