VÕLTSABIELUD: noori naisi meelitatakse välismaale sünnitusmasinaks ja orjaks
Mõni aeg tagasi jõudis MTÜ Eluliin töötajateni juhtum, mis puudutas noort Eesti naisterahvast, kes elas Türgis oma teada õndsas abielus. Siis aga aegus tema viisa ja seda ei pikendatud. “Inimene on illegaalselt Türgis,” ütles inimkaubanduse ohvritega tegeleva MTÜ Eluliini ekspert Eda Mölder. “Suhtest on sündinud ka kaks last, ema aga deporteeriti sissesõidukeeluga kümneks aastaks ja lapsed jäid Türki. Nende isal polnud enam mingisugust huvi naisega kohtuda.”
Eestis selgus ootamatult, et ametlikku abielu ei olnudki sõlmitud, kuigi naine oli veendunud, et seda tehti. Türgi seaduste mõttes ei olnud ta lastele mitte keegi. “See on omaette suur teema, et kena naist on vaja ainult laste sünnitamiseks,” ütles Mölder.
Välismaal abielludes on dokumendid on võõras keeles. Nii ei pruugi ohver aru saada, mis dokumendile ta üldse alla kirjutab. See ei pruugi olla abieluleping vaid hoopis midagi hullemat. Aastaid tagasi viidi Eestist üks noor neiu sunniviisiliselt Türki abielluma. “Hirmutada võib ju ka,” nentis Mölder. “Ja kui sa kardad, kui sul on reaalne hirm, siis sa oled nõus igale asjale alla kirjutama. Siis on ka väga keeruline ära tulla.”
Tänapäeval võib abielu välismaalasega kujuneda üheks orjastamise viisiks. Eriti sageli on Eesti neiud sattunud hätta Itaalia meestega. Mölder tõi näiteks ühe juhtumi, kus noor naine leidis enda teada Itaaliast suure armastuse, kuid tegelikult rööviti talt sisuliselt vabadus. “Pruut pandi hommikul kuuest kaheteistkümneni õhtul n-ö pere heaks perele kuuluvas kohvikusse töötama, kuni 26-aastane inimene sai ületöötamise tõttu infarkti,” rääkis Mölder. Kui naine Eestisse tuli, siis talle tagasipiletit enam ei ostetud, ning selgus, et pere oli leidnud juba uue “kihlatu”.
“See oli tööorjuse skeem läbi kihluse, läbi suhte,” täpsustas Mölder. Itaalia tööinspektsioon kontrollis seda kohvikut väga põhjalikult, sest selle kohta oli tööorjuse kahtlusi. Pererahvas aga leppis omavahel kokku, et kui inspektorid tulevad, siis naine helistab koju ja mõni pereliige tuleb ise tööle, et töövahetused jms klapiks. “Ka tüdrukul ei löönud pilt selgeks enne, kui sai Eestis aru, et nüüd on uus kihlatu.“
Tavaliselt mõeldakse fiktiivabielust kui tehingust — kaks inimest lepivad kokku, et neil ei ole mitte mingisugust suhet, üks annab teisele juurdepääsu kodakondsusele või elamisloale ja teine maksab raha. Tüdrukud loodavad sageli, et abielu on võimalik salajas hoida. “Aga enamikul juhtudel unustatakse ära selline lihtne asi, et abielu on tegelikult juriidiline tehing, millega kaasnevad kohustused,” lausus Mölder. “Seda ei tea kunagi, mis kohustusi see kaasa toob,” nentis Mölder. “Näiteks võlgasid või kellegi ülalpidamiskohustuse.”
Mölder tõi näiteks, et kui inimene on Eestisse tagasi tulnud, aga tema abikaasa muutub näiteks invaliidiks ja tuleb samuti Eestisse, peab teda hakkama üleval pidama. Sarnane juhtum on Eluliini praktikast läbi käinud. Fiktiivabielus olev naine invaliidistus autoõnnetuse tagajärjel, inimene on juriidiliselt teisega seotud ning sisuliselt võib juhtuda, et ei õnnestugi lahku minna.
Kõige keerulisem on see, et kui Eestis ollakse harjutud lihtsalt lahutama ja lihtsalt abielluma — kõik käib kiiresti -, siis teistes riikides see nii lihtne ei ole, seal oled sa võib-olla kolm-neli aastat juriidiliselt teise inimesega seotud.
Alguses pakutakse abielu eest päris soliidseid summasid. Pärast tehakse igakuiselt väikseid ülekandeid. “See nagu näitab, et meil on perekond ja tegemist on toetamisega,” rääkis Mölder. “Aga nii kui abielu on sõlmitud, raha tavaliselt enam ei saadeta.”
Lahkumineku kulud on suured: tuleb maksta riigilõivu, mõnel pool palgata advokaat, kellele on vaja maksta, sageli peab minema ise kohtusse, see tähendab kulutusi lennupiletile ja ööbimisele. “Tulemus on see, et ühel hetkel maksad sa peale,” nentis Mölder.
Loe pikemalt Pealinna portaalist!
