Kuulsa sinise tableti sünnilugu ehk kuidas jõudis Viagra õhtul välja mineva vanema mehe standardvarustusse?
Lisaks sellele tundis Brindley suurt huvi erektsiooni vastu, tänu millele teenis välja ühe kõige veidrama joonealuse märkuse teaduse ajaloos. See juhtus uroloogia konverentsil Las Vegases 1983. aastal, kui ta jalutas lavale, seljas lõdvalt istuvad sinised soojendusdressid, heitis pilgu umbes 80 inimesest koosnevale kuulajaskonnale, ja näitas oma uusimat avastust.
Tema teemaks tol päeval, selgitas ta oma inglise aktsendiga, olid erektsioonihäired, mis oli 1980ndatel uroloogide seas tähtis küsimus. Toona ei teadnud keegi täpselt, kuidas erektsioon tekib või mida täpselt teha, kui seda ei teki. Kellelgi ei olnud selget ettekujutust, millised süsteemid üksteist vastastikku mõjutavad või millised keemilised ained on asjaga seotud.
Inimesed teadsid vaid seda, et paljudel meestel oli erektsiooniga probleeme ja et need probleemid näisid koos vanusega kasvavat.
Ainsad sel hetkel kättesaadavad lahendused olid mehaanilised: pumbad, balloonid ning plastist lahased ja metallist implantaadid, mis sisestati kirurgiliselt, seejärel neid pumbati, tõmmati kokku või viidi kiirelt asendisse, millega tekitati kunstlik erektsioon. Teadlased nägid ränka vaeva, et leida lahendusi, mis oleksid kõigile osalistele mugavad. Enamasti nende katsed nurjusid.
Praegu võib see tunduda naljakas, kuid neile miljonitele meestele, kes kannatasid mingil määral erektsioonihäirete käes, oli asi naljast kaugel. Nende jaoks oli tegu tõsise meditsiinilise probleemiga.
Lavale astus Giles Brindley, mitmekülgne teadlane, „loogilise fagoti“ mängija ja üks viimaseid ravimite enese peal katsetamise iidse ja auväärse traditsiooni praktiseerijaid. Alates Paracelsusest ja tema laudanum’ist kuni LSD avastanud Šveitsi keemiku Albert Hofmannini on arstid läbi aegade sageli proovinud katseravimeid kõigepealt iseenda peal, enne kui kaasavad süütuid patsiente.
Toona 50. eluaastates Brindley oli teinud katseid omaenda peenisega. Täpsemalt oli ta süstinud sellesse ravimeid, püüdes leida midagi, mis tekitaks erektsiooni pigem keemiliselt kui mehaaniliselt. Ja ta ütles oma kuulajatele Las Vegases, et oli teinud edusamme. Ta näitas umbes 30 slaidi avaldunud mõjudest. Isegi uroloogide kokkusaamisel tundus see pisut seiklusrikas (vähemalt sotsiaalmeediaeelsetel päevadel) näha üht meest nii rutiinselt jagamas ülesvõtteid omaenda suguliikmest. Kuid publik suhtus asjasse rahulikult.
Kuni Brindley tundis vajadust oma tulemusi demonstreerida. Slaidide näitamise lõpus ütles ta kuulajatele, et vahetult enne konverentsisaali tulekut oli ta endale hotellitoas süsti teinud. Et tulemusi näidata, astus ta kõnepuldi tagant välja ning sikutas kõigi jahmatuseks oma jooksudresse tihedalt keha vastu.
„Sel hetkel,“ meenutas üks kuulajate seas olnu, „olin mina, ja ma usun, et kõik ruumis viibijad, kihevil … Ma suutsin vaevu uskuda seda, mis lava peal toimus.“
Hea professor vaatas seejärel allapoole, vangutas pead ja ütles: „Kahjuks ei paista tulemused piisava selgusega välja.“ Ja ta laskis püksid alla.
Ruumis polnud piuksugi kuulda. „Kõik hoidsid hinge kinni,“ meenutas üks osalenu. Brindley tegi teatraalse pausi ja ütles siis: „Ma tahaksin anda kellelegi publikust võimaluse tõendada pundunud olekut.“ Püksid rebadel, astus ta jalgu järele lohistades lavalt alla publiku poole. Mõned esireas istunud naised tõstsid käed üles ja kiljusid.
Nende kisa näisid Brindley üles äratavat. Taibates, millist mõju ta avaldab, tõmbas ta kähku püksid üles, naasis kõnepulti ja lõpetas loengu. Brindley idee kasutada ravimite peenisesse viimiseks süstalt ei võtnud kunagi vedu ning plastist ja metallist kaadervärgid, mida kiitsid teised teadlased, on jäänud elama suuresti vaid meditsiiniliste kurioosumitena. Need kõik on asendunud uue ravimipõlvkonnaga, mille eesotsas on kuulus sinine tablett.
Ja see kõik sündis — nagu ravimite avastamisel nii sageli juhtub — kogemata.
Inglismaa lõunarannikul asuv väikelinn Sandwich on peamiselt tuntud oma hästi säilinud keskaegse raekoja ja mõne kena turistikohviku poolest. See on ka maailma ühe tähtsaima ravimifirma Pfizeri teaduskeskuse kodu. Siin püüdsid teadlased 1985. aastal nuputada välja uut viisi, kuidas ravida stenokardiat, piinavat valu rinnus ja käes, mida põhjustas südamehaiguse tõttu vähenenud verevool. Sandwichi meeskond tahtis leida stenokardia valu leevendamiseks ravimit, mis avardaks veresooni nii, et veri saaks kergemini voolata.
See osutus kõvaks pähkliks. Veresooned reageerivad kehas paljudele keemilistele ainetele ja iga aine on omakorda seotud terve reaktsiooniahelaga — üks keemiline aine vallandab teise tootmise, mis vallandab kolmanda tootmise ja nii edasi — ja iga ahelreaktsioon käivitub omakorda keemilistest signaalidest, mis saabuvad teistest kehaosadest. Ent Pfizeri teadlased Sandwichis jätkasid visalt tööd, keskendudes reaktsioonidele, mille seotusest nad olid teadlikud, leides teisi, mis olid nende jaoks uued, ja otsides ravimeid, mis võiksid lõdvestada südame ümbruse veresooni ilma kohutavaid kõrvaltoimeid põhjustamata.
Olles uurinud tuhandeid kandidaate, tulid nad 1988. aastal lõpus välja keemilise ainega, mis näis olevat üsna sobilik. Tundus, et aine nimega UK-94280 võiks olla väärt inimeste peal proovimist. Aine toimis seeläbi, et blokeeris ensüümi, mis hävitas teist, veresoonte lõdvestamisega seotud keemilist ainet — mis kõik oli osa kohutavalt keerulisest süsteemist. Niisiis katsetasid nad seda südamereuma patsientide peal.
Ja nagu enamik ravimeid põrus ka see varases arenguetapis läbi. Nagu üks teadlane ütles, esialgsed kliinilised katsed „ei vastanud meie ootustele“ — mis oli peen viis öelda, et katsetatav ravim toimis liiga ebaühtlaselt ja sel oli liiga palju kõrvaltoimeid. Suuremad annused põhjustasid patsientidel kõike, alates seedehäiretest kuni talumatute peavaludeni.
Ja oli veel üks verevooluga seotud kõrvaltoime, mis mõjutas üksnes katserühma kuuluvaid mehi: UK-94280 tekitas erektsiooni. Mõni päev pärast ravimi võtmist teatasid meespatsiendid, et kuigi nende südame sümptomid ei ole ilmselt muutunud, on nende sekselu kindlasti paranenud. „Mitte keegi meist Pfizeris ei arvanud sellest kõrvaltoimest tol hetkel suurt midagi,“ meenutas üks teadlane. „Mäletan, kuidas mõtlesin, et isegi kui see töötab, siis kes tahaks võtta kolmapäeval rohtu, et saada laupäeval erektsiooni?“
Siis taipas keegi Sandwichis, et võimalus koputab uksele. Pfizeri-suguste suurte ravimifirmade juhid olid kogu aeg otsimas järgmist suurt asja. Peamine oli luua turule toomiseks õige ravim õigel ajal. 1980ndatel pöörati erilist tähelepanu kõige suuremale potentsiaalsele turule: vananevale beebibuumi põlvkonnale. Teise maailmasõja järgse põlvkonna liikmed, kellega maailma rahvastiku kasv tegi suurima hüppe ajaloos, olid nüüd 40. eluaastates ja lähenesid pensionipõlvele. Kui see kätte jõuab, tahtsid ravimitootjad olla valmis uue valiku medikamentidega, millega ravida vananemisega seotud hädasid.
Aastakümne jooksul valati teadusfondidest raha uuringutesse, et leida midagi, mis suudaks ravida eakate kõige suuremaid probleeme: muidugi südamehaigusi, aga ka artriiti, vaimsete võimete langust, neeruprobleeme, kiilaspäisust, kortse, kaed ja nii edasi. Idee ei olnud niivõrd leida üles keemiline nooruseläte, kindel ravi nendele haigustele, kuivõrd ravida sümptomeid, vähendada valu, leevendada haigusi, neid vältida, muuta need talutavaks — parandada elukvaliteeti. Taoliste ravimite lisahüve on pikaealisus — mitte niivõrd patsientide kuivõrd retseptide oma. Vananemisega seotud haiguste sümptomite leevendamiseks võetavaid ravimeid ei tarvitata lühikest aega nagu antibiootikume, vaid määramata aja jooksul nagu vitamiinitablette. Kasumid voolavad sisse aastakümneid. Need „elukvaliteediravimid“ olid koht, kus asus suur raha. Üks hilise keskea suuri probleeme oli erektsioonihäired. 60. eluaastates meestest 60 protsendil oli vähemalt mõnikord raskusi erektsiooni saavutamisega ja see protsent kasvas koos vanusega. See oli tohutu suur potentsiaalne turg. Siis sekkus mängu UK-94280 ja selle ootamatu kõrvaltoime. Pfizer otsustas ravimiga edasi töötada. Ainult et nüüd ei huvitanud neid enam stenokardia.
Kuidas kontrollida taolise ravimi efektiivsust? Üks viis on järgmine: koguge kokku rühm mehi, keda vaevavad erektsioonihäired, kinnitage nende peenise ümber mingi seadeldis, et mõõta peenise ümbermõõtu ja kõvadust, andke neile eri koguses UK-94280 ja laske neil vaadata pornot. Tulemused olid, kliinilises kõnepruugis, „julgustavad“.
Siis oli seal Pfizeri teadlane Chris Wayman, kes ehitas oma Sandwichi laboris „mudelmehe“, kelle närve asendasid elektrikiud ja genitaalide kohal olid impotentselt mehelt võetud peenisekoe tükid. Iga koetükki venitati kahe väikese traadist riputi vahel, mis olid kinnitatud mõõteseadme külge, seejärel kasteti need vedelikuvanni. Nüüd oli võimalik mõõta koe pinget või lõtvust. Wayman otsis lõdvenemist. Lõdvenenud veresooned suudavad kanda edasi rohkem verd ja on seega suutelisemad peenist verega küllastama.
Kui lahusesse lisati UK-94280 ja elekter lülitati sisse, siis veresooned pisikestes koetükkides lõdvestusid, nagu nad peavad erektsiooni korral tegema. „Nüüd me olime millegi jälil, mida ei saanud kirjeldada muudmoodi kui erilisena,“ rääkis Wayman BBC-le. Pfizer pani uuele katseravimile teaduslikuks nimeks sildenafiil ja surus selle arendamiseks peale inimkatseid.
Sildenafiili tõhusus oli omajagu üllatav. Erektsioon ei ole meestel lihtne asi. Kõvastunud peenis tekib vaimu ja keha vastasmõju, suure verevoolu ning peadpööritava hulga keemiliste reaktsioonide tulemusena. Erektsioon ise näib olevat paradoksaalne: peenise sisselülitamise asemel summutab erektsioon signaale, mis hoiavad verevoolu peenisesse miinimumi lähedal. Selle asemel et pumbata rohkem verd, sarnaneb see pigem tammi lüüsiväravate avamisega. Kuid see on alles algus. Samuti tuleb lõdvestada veresooni, nii et need võiksid täituda ja muutuda jäigaks. Erektsiooniprotsess saadab signaali veresoontes olevatesse närvidesse, et käivitada keemiline ahelreaktsioon, selle ahela lõpus on cGMP (tsükliline guanosiin-monofosfaat), molekul, mida keha toodab, et lõdvestada arteri silelihast ja võimaldada verega täitumist.
Süsteem peab muidugi olema ka tagasipööratav, vastasel juhul kõnnib mees päev otsa meeletu erektsiooniga ringi. Miski peab protsessi vastupidiseks pöörama. Keha teeb seda sellega, et valmistab ensüümi, mis lõhustab cGMP ja kui selle tase on piisavalt madal, erektsioon kaob.
Ja selgus, et just siin sekkub mängu sildenafiil. See blokeerib ensüümi, mis lõhustab cGMP-d, võimaldades sellel väga tähtsal keemilisel ainel püsida piisavalt kõrgel tasemel, et säilitada erektsiooni. See toimib eriti hästi meeste puhul, kelle võime cGMP-d toota on kahjustunud, nagu näiteks mõnedel südamepatsientidel. See ei kutsu ise üksinda erektsiooni esile – te vajate ikkagi erootilist stimulatsiooni, et pall veerema panna –, kuid hoiab erektsiooni, kui see kord tekib.
Just siis, kui Pfizer oli valmis sildenafiili üldsusele kättesaadavaks muutma, tegi USA Riiklik Terviseinstituut neile kingituse. 1992. aastal peetud konverentsil (mida toetas hiljem 1994. aastal avaldatud mõjukas uuring) otsustasid eksperdid laiendada erektsioonihäire meditsiinilist määratlust. Erektsioonihäire ei olnud enam täielik suutmatus saavutada erektsiooni (vana arusaam „impotentsusest“). Edaspidi kuulus selle alla igasugune võimetus saavutada „rahuldavaks seksuaalseks soorituseks“ piisavat erektsiooni. Mida see täpselt tähendab, jäeti iga arsti ja tema patsientide endi otsustada. Tänu sellele subjektiivsemale, avaramale definitsioonile selle kohta, mida saab pidada diagnoositavaks haiguseks, kasvas erektsioonihäirega meeste universum ühtäkki kõvasti suuremaks. 1992. aasta eelne turg, mille moodustasid umbes 10 miljonit impotentset meest, kolmekordistus üleöö ja nüüd hõlmas see umbes veerandit kõigist üle 65-aastastest meestest.
Ajastus ei saanud olla Pfizeri jaoks veel parem. Nad olid pumbanud kümneid miljoneid dollareid sildenafiili kiirendatud katsetamisse kümnete tuhandete meeste peal. Tulemused „ületasid meie kõige pöörasemaid ootusi“, ütles üks teadlastest. Ravim tegi seda, mida pidigi tegema ja seejuures märkimisväärselt väheste kõrvaltoimetega. Nüüd oli vaja leida tootenimi, mis müügile hoogu annaks. Firma soris läbi vanad toimikud ja tuli välja nimega Viagra, mis oli juba mõni aeg tagasi ajurünnaku käigus leitud ja pandud siis toimikusse ootama õiget ravimit. See oli täiuslik, kuna viitas nii mehelikule jõule (vigor) kui ka peatumatult tormavale vee-le (Niagara).
Pfizer patenteeris oma uue ravimi aastal 1996 ja sai toidu- ja ravimiameti heakskiidu 1998. aastal. Kohe algusest peale oli ilmne, et ettevõte on leidnud võidumehe. Turundusosakonnal olid tänu uuele ravimile õnnelikud päevad. 4. mail 1998 pani ajakiri Time Viagra oma esikaanele, kujutades vanemat meesterahvast (kes sarnanes õige pisut koomiku Rodney Dangerfieldiga), kes ühe käega embab alasti blondiini ja teisega pistab samal ajal suhu Pfizeri omalaadse teemandikujulise sinise tableti. Pealkiri kaanel oli selline, millest turundus- ja reklaamimeeskonnad vaid unistavad: „Potentsipill: Jah, VIAGRA toimib! Ja hullus selle järele räägib nii mõndagi meeste, naiste ja seksi kohta.“ Ajakirja siselehtedel küsisid ajakirjanikud: „Kas lihtsaid lahendusi armastavale, seksuaalselt ebakindlale Ameerika psüühele saab olla olemas sellest veel sobilikumat toodet?“ Seda nimetatakse tasuta reklaamiks.
Tänu entusiastlikele ja kergelt erootilistele meediakajastustele müüginumbrid paisusid. Esimesel päeval, kui Viagra kättesaadavaks muutus, kirjutas üks Atlanta uroloog oma patsientidele välja kolmsada retsepti. Mõned vastutulelikud arstid kiirendasid protsessi, tehes telefoni teel nähtamatutele patsientidele 50 dollari eest kiire arstliku ülevaatuse ja kirjutasid siis neile retsepti välja. Enamik tervisekindlustusfirmasid hakkas kulusid katma. New York Times kutsus seda „kõigi aegade edukaimaks ravimi tutvustuseks Ameerika Ühendriikides“. Pfizeri aktsiad kerkisid hoobilt 60 protsenti.
Ja asjad läksid aina paremaks. Kaks aastat hiljem oli Viagra saadaval enam kui sajas riigis, arstid kirjutasid iga päev välja umbes 30 000 retsepti, üle maailma oli müüdud kokku üle 150 miljoni tableti ja Viagra tõi aastas müügituluna sisse umbes kaks miljardit dollarit. „Väike sinine tablett“ kuulus nüüd õhtul välja mineva vanema mehe standardvarustusse.
Katkend pärineb Thomas Hageri raamatust "Ravimid, mis muutsid maailma". Iga pöördelise tähtsusega ravimi taga on lugu: veidrikust teadlase geniaalne mõttevälgatus, uuenduslik tehnoloogia või kliiniliste katsete käigus avastatud ootamatu, kuid teretulnud kõrvaltoime. Näiteks avastati esimene kergemat ärevust raviv rahusti – „martiinitablett“ Miltown juhuslikult, kui otsiti penitsilliinile säilitusainet. Kui panna need lood kokku, nagu on teinud Thomas Hager selles raamatus, näeme kultuuri ja meditsiini arengulugu väga huvitavast vaatenurgast.
Tekkis huvi? Hetkel leiad Thomas Hageri raamatu "Ravimid, mis muutsid maailma" Selveritest üle Eesti hinnaga 12.90€ (raamatupoodides hind 22€).
