Mehe kohalolek lapse sünni juures on tänapäeval enesestmõistetav, aga viimasel ajal kutsutakse sünnitusest osa saama veel üks inimene...
(1)
Definitsiooni järgi on doula sünnitanud naine, kes toetab teist naist ja tema perekonda raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse aja vältel. Sünnitoetaja peamine ülesanne on aidata perel kogeda sündi turvalise ja positiivse sündmusena, kus kõik osalised jäävad emotsionaalselt, psüühiliselt ja füüsiliselt terveks. Ameerikas tehtud uuringud on näidanud, et doula kaasamine lühendab sünnituse kestust ja vähendab meditsiinilise sekkumise vajadust, samuti esineb siis vähem sünnitusjärgset depressiooni.
Ent nagu öeldud, ei ole doula seotud ainult sünnitusega, tema pakutav toetus võib olla hoopis mitmekülgsem. “Osa doulasid on spetsialiseerunud ainult raseduse toetamisele või ainult sünnitusjärgsele toetusele, osa aga teeb kõike seda, mida perel parajasti vaja on,” selgitab Karita Mikko ja toob näiteks, et on ka doulasid, kes seovad ennast ühe perega pooleks aastaks või isegi aastaks ning käivad seal regulaarselt abiks: teevad süüa, koristavad, annavad värskele emale puhkust. “Põhimõte on see, et läbi terve raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse aja oleks perel emotsionaalne, füüsiline ja praktiline toetus,” täpsustab ta.
Kõige tähtsam on usaldus
Peale esmasünnitajate pöörduvad doula poole sageli naised, kelle eelmised sünnitused ei ole läinud päris nii, nagu nad on lootnud, või kes vajavad mingil muul põhjusel lisatoetust, eelkõige just emotsionaalset. Seejuures on doula kaasamist hakanud soovitama ka osa ämmaemandaid ja raseduskriisinõustajaid. “Aga kõige tihedamini hakatakse doulat otsima siis, kui sõbranna on seda soovitanud,” nendib Karita Mikko.
Sobiva doula leidmine on tema sõnul natuke nagu oma inimese otsimine. Nii soovitab ta alati valida naisel aegsasti välja kaks-kolm doulat ja nendega kohtuda, vaadata, kes temaga kõige paremini klapib. “Sest kasu, mis naine doulast saab, ongi täpselt nii suur, kui suur on usaldus selle inimese vastu. Kui naine usaldab oma toetajat, siis julgeb ta ka rohkem toetust küsida. Kui usaldust pole, on toetuseski blokeeringud,” sõnab kogenud sünnitoetaja.
Kohtutakse juba enne sünnitust
Enamasti kohtub pere doulaga enne sünnitust mitu korda. Kohtumiste käigus tutvutakse üksteisega, koostatakse sünnitusplaan, proovitakse sünnitusasendeid ja harjutatakse hingamistehnikaid, arutatakse läbi tugiisiku ehk mehe roll ja käsitletakse muid teemasid, mis just sellele perele tähtsad on. Karita Mikko sõnul oleneb rasedusaegne toetus palju ka sellest, mida doula on praktiseerinud. Nõnda võib see hõlmata näiteks võimlemist, joogat või psühholoogilist nõustamist.
Kui naisel on varasemaid halbu sünnituskogemusi, saab doula aidata neid lahendada, et need ei hakkaks takistama järgmist sünnitust. “Tihti on nii, et kirjutatakse haiguslugu ja öeldakse, et laps on käes, olete elus ja terved ja kõik ongi hästi, aga tegelikult ei ole, sest sünnitus jääb naisele meelde ja mõjutab teda edaspidi ka, samuti mõjutab see suhet lapsega. Kui on mingi valu jäänud, tuleb see lahti rääkida ja aru saada, miks mingid asjad läksid nii, nagu läksid,” sõnab psühholoogi taustaga sünnitoetaja, lisades, et hästi oluline on lasta ka mehel rääkida, kuidas tema seda kogemust nägi. “Temagi peab saama selle nii-öelda välja, sest kui sama paar on järgmise sünnituse juures ja mehel tuleb see traumeeriv kogemus üles, siis ta hakkab kartma, naine aga on sünnituse ajal nii tundlik, et ta võtab selle hirmu kinni ja hakkab ka kartma.”
Loe edasi Kodutohtri juunikuu numbrist või portaalist kodus.ee
