Abiturient Liisa Kirs on oma erialavalikus kindel
Kui küsida noortelt „Mida sa pärast gümnaasiumi lõppu teed?“, saab tihti vastuseks vaid õlakehituse ja teemavahetuse, kuid Liisa Kirs (18) on oma valikus veendunud. Terve elu Viljandis elanud ning äsja Viljandi gümnaasiumi lõpetanud Liisa on juba väiksest saati teadnud, et temast saab arst.
Peagi tudengiks saava neiu pilk püsib kindel, kui temalt küsida, mida tulevik toob. „Kolme-nelja-aastasena tahtsin ma saada hambaarstiks. Osalesin isegi joonistusvõistlusel, kus tegin pildi „Mina hambaarstina“. Pea neli aastat tagasi, põhikooli lõpus otsustas Liisa, et tahab õppida arstiks ning see tahe ei ole neius raugenud.
Pikk õppimisaeg, mis võib kesta koguni 12 aastat, Liisat ei hirmuta, sest õppida talle meeldib. „Ma naudin õppimist ja mulle meeldib, kui vaim on värske,“ kinnitab ta. Tõepoolest, niisama paigal Liisa istuda ei oska – kooli, koorilaulu ja suure lugemise kõrvalt on ta kaks aastat töötanud Ugala teatris publikuteenindajana. Praegu töötab ta ettekandjana, et koguda raha suviseks Euroopa rongireisiks. Nimelt võitis mitmel rindel tegutsev Liisa hiljuti viktoriiniküsimustele vastates Euroopa Komisjoni avaliku konkursi ja sai kingituseks Interraili pileti, mis võimaldab reisida rongiga mööda Euroopat. Niisiis suundub ta peagi avastama teisi riike.
Liisa on kindel, et saab Tartu ülikooli arstiteaduskonda sisse, sest tema riigieksami tulemused olid väga head ning tänu sellele ei pea ta sisseastumiseksameid tegema. Nii ei panegi imestama, et ta mõlgutab pingelisel sisseastumisperioodil hoopis reisimõtteid.
Kuigi Liisa on üsna veendunud, et koht meditsiinitudengite hulgas on talle tagatud, saadab ka teda enne õppima asumist hulk hirme. „Ma kardan, et õpin aasta ära ja siis selgub, et see ei ole ikkagi minu jaoks. Ma olen selles [erialas] terve elu nii kindel olnud, aga paratamatult püsib õhus küsimärk: kas see ikka on päris mulle?“ Neiut huvitab eelkõige neuroloogia. Kas ta just päris kirurgiks saab, näitab aeg, kuid ajuga seonduv valdkond meeldiks talle küll.
Muidugi varitses Liisat enne gümnaasiumi lõppu ka hirm, mis saadab tõenäoliselt igat abiturienti: mis saab siis, kui riigieksamite tulemus ei ole nii hea kui oodatud? Liisa arvab, et sellisel juhul oleks ta proovinud minna õppima õendust, et püsida ikka meditsiinivaldkonnas, või teinud hoopis järsu pöörde ning asunud õppima keskkonnakorraldust või muud keskkonnaga seonduvat. Kuigi talle meeldib ka teatritöö, ei pürgi ta ise siiski lavalaudadele ning midagi teatriga seonduvat õppida pigem ei tahaks.
Reisihimuline Liisa on tihti mõelnud ka välismaal õppimise peale, kuid võimalusi kaaludes on ta jõudnud otsusele, et Tartu ülikool on siiski kindlaim valik. „Mul oli aasta tagasi plaan minna Hollandisse õppima. Mõtlesin õppida tervishoiu paberipoolt, näiteks tervishoiuspetsialistiks.“ Tung arstiks saada on neius aga siiski suurem ja ta arvab, et kui arstiharidus on olemas, siis on iga kell võimalus paberimajandust juurde õppida. Lisaargument oli tema jaoks see, et arstiharidus on riigiti nii erinev. „Välisülikooli on keeruline sisse saada ja Tartu tundus parem variant,“ tõdeb ta.
Ka Tartu linn on Liisat alati köitnud. Enne gümnaasiumi kavatses ta minna õppima Tallinna, kuid jäi siiski koju ning leiab, et see oli toona parim otsus. Nüüd on ta aga Tartusse kolimise pärast üsna elevil. „Viljandi ja Tartu on kohati väga sarnased, aga Tartu on kõvasti suurem ja ülikooli vibe on siin väga mõnus,“ arvab ta.
Nagu teada, lasuvad Eesti teadlaste kohal murepilved teaduse rahastamise pärast, kuid murepilved on ka Liisa pea kohal. Ta teab, et meditsiinis on palju kitsaskohti – ravijärjekorrad on pikad ja süsteemis on tõrkeid, haiguslood ei jõua kohale, arstidel on aegunud info jne. Ka siis, kui Liisa käis tudengivarjuna saatmas üht arstiüliõpilast, sai ta aru, et päris palju lonkab, ning see teeb paratamatult muret. „Üks asi on see, milline on praegune olukord, kui ma õppima asun, aga milline on see selleks ajaks, kui ma kuue aasta pärast lõpetan, ja edaspidi? Väga lühikese aja jooksul võib palju muutuda,“ arutleb ta.
Muredest hoolimata tahab Liisa väga meditsiini õppida ja tulevikus Eesti rahva tervise heaks tööd teha. Muule erialale neiu kandideerinud ei ole, sest ei soovi oma unistuse teelt kõrvale kalduda: „Kuna mul on suur võimalus riigieksamite põhjal sisse saada, siis võib-olla tekib ikka see mõte, et läheks õppima midagi muud, aga ma olen arsti erialas praegu päris kindel. Ei hakka end eksitama.“
