Veganist lugeja: minult on tõemeeli küsitud, et miks ütlesin oma lapsele, et liha on loom. Et see ju kõlavat halvasti
Ütlen kohe ära, et mina ise olen vegan. Ja mu abikaasa on vegan. Meie jaoks ei ole veganlus mitte üksnes toitumisviis, vaid maailmavaade — me ei soovi loomi enda soovide ja vajaduste rahuldamiseks kasutada, veel vähem tappa.
Aga see ei ole see, millest ma rääkida tahtsin. Mind ajendasid kirjutama mitu vastandliku emotsiooniga juhtumit. Üks neist leidis aset juunikuus. Istusime kolleegidega lauda, mulle pakuti midagi ja vastasin, et ei, ma ei soovi, olen vegan. Ja siis minu vastas istunud noormees vaatas mulle silma ja lõi mu pahviks: “Aitäh, et sa seda teed.”
Uskumatu! Nii värskendav. Tõesti, miks meiega vaielda, et me ei peaks olema veganid, milleks püüda meid ümber veenda? Miks mitte suhtuda sellesse positiivselt? Sest me tõesti tahame maailma paremaks muuta, omal viisil maailma päästa. Arutelu, kas see on siis õige või vale viis maailma päästmiseks, on seejuures minu meelest teisejärguline.
Olen ka vabatahtlik Eestimaa Looduse Fondi (ELF) talgujuht ja ühel üritusel rääkis ELF-i juhatuse aseesimees Siim Kuresoo maailma praegusest olukorrast. Mind kõnetas mõttekäik, et inimkond pole sellise probleemi ees kunagi varem olnud, nagu oleme seda praegu. Need mastaabid, milles kliima soojeneb, kui kiiresti tõuseb kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris, kui palju liike on välja surnud ja on väljasuremisohus, kui suuri ressursse lääne ühiskond oma tarbimisvõimekuses ära kasutab, kui palju raisatakse — see kõik on täiesti enneolematu. Ja mitte keegi ei teadvatki päris täpselt, et mismoodi see kõige õigem ja efektiivsem viis maailma päästa on. Aspekte on nii tohutult palju. Aga las me püüame! Las iga üks meist teeb seda, mida oskab ja jaksab. Ja veidikene rohkem. Ja toetagem üksteist neis püüdlustes! Lisaks eetilistele ja tervislikele kaalutustele mõtleme meie näiteks nii, et kuna loomade söödaks läheb palju rohkem taimset toitu, kui pärast neilt liha tagasi saab, oleme loobunud loomsest ja sööme selle asemel pigem taimset. Nõnda hoiame ressursse kokku, sest väheneb nii maa, vee kui ka kahjulike väetiste kasutus ning kasvuhoonegaaside teke.
Hiljutine sotsiaalne olukord hämmastas mind aga nii, et ei suutnud vaiki olla. See pani päevadeks juurdlema meie ühiskonnas praegu valitsevate justkui sõnatute kokkulepete üle. Jälle istusime lauas, osa sõi viilutatud vorsti ja kuidagi läks neil jutt vorsti koostisosadele. Üks neiu tahtis siis paki pealt koostist lugeda. Noormees, kes oli jutu üles võtnud, ei soovitanud seda üldse. Neiu siiski luges. Ja jõudis reani “hobuseliha”. Teine inimene, kes parasjagu sõi vorsti, läks näost kaameks ja nägi tõsiselt vaeva, et suus ringlevat vorstitükki alla neelata. Kõik teised justkui tardusid. Kes julges, vaatas ebalevalt ringi, teised silmitsesid tuimalt enda ette. Kuni lõpuks keegi miskit muud millegi kohta ütles või koostist edasi luges. Minust teadsid kõik, et olen vegan, ma ei hakanud seetõttu midagi kommenteerima. Pealegi olen siiani teistelt pigem hukkamõistu ja ümberveenmise püüdeid kogenud, kui veganlus jutuks on tulnud. Justkui ma ise ei oskakski teaduslikke uuringuid mõista, seoseid luua ja oma maailmavaadet ise kujundada.
Ja nüüd minu sisemisest arutelust: miks need, kes söövad liha, ei taha justkui omavahel sellest päriselt rääkida? Ja teise nurga alt — kuidas meil nii valikuline empaatiavõime on? Et üht looma saab süüa, aga teist justkui üldse mitte? Või kuidas on nii, et kui võetakse endale tänavalt kass, siis see, et kiisukesel võis enne olla üliraske elu, lõikab seest justkui noaga, aga sama juttu rääkides sobib vabalt süüa seapraadi? Ja miks me ei saa omavahel rahulikult selliste küsimuste üle arutleda? Miks on kohe vaja paika panna, kellel on õigus ja kes eksib ja kes täiesti valesti mõtleb?
Miks see, et loomsed toiduained ja muud loomset päritolu tooted seostuvad minul vägivallaga peaks teisi segama? Miks mul ei ole õigust tunda nii, nagu tunnen? Keda peaks segama minu tunne? Ma ei arva, et me kõik peame ühtmoodi mõtlema, kuid innustan oma valikuid aegajalt küsimärgi alla seadma, rahulikult arutlema, tundmata, et kellegi teise eluviisid ja valikud on justkui kriitika minu enese valikute pihta. Ei ole. Need on lihtsalt tema valikud!
Lõpetuseks veel üks pisike lugu — minult on tõemeeli küsitud, et miks ütlesin oma lapsele, et liha on loom. Et see ju kõlavat halvasti. Ja mis ma oskan muud öelda kui, et täpselt minu mõte.
