Ühe naise noorusea pidu: oleksin seina vastas kaotanud süütuse mingile suvalisele polosärgiga kutile, kelle nimegi ma järgmisel päeval ei mäletanud...
Lugesin ajakirjast Pere ja Kodu teismeliste suviste pidude kohta ja paratamatult tuli meelde ka enda noorus. 17, tuul ja torm on täiesti asjakohane laul siinkohal, sest tõesti, omajagu pulli sai tehtud küll ja mõnikord ka enda elu ohtu seatud. Aga täna olen täiesti normaalne täiskasvanu ja midagi hullu kunagi reaalsuses ei juhtunud.
Esimene lugu
Ma vaevu valetasin oma vanematele, kui peole läksin. Nad enamasti olid sellest täiesti teadlikud, aga võimalik, et mitte ära tarbitud alkoholi kogustest (kuigi ega nad naiivsed olnud). Aga kord ma mäletan, et valetasin küll neile, et lähen sõbranna juurde ja tegelikult läksingi, aga ainult selleks, et endale paks meigikiht näkku määrida ja siis sõbrannadega telefoniraamatutest järjest sõpru helistama hakata: "Tsau! Pidu on vä?" See küsimus oli kusjuures nii tavaline, et mingit small talki ei eeldatud, mulle endale helistati ka nii. Kui kokku oli neli sõbrannat, siis kellegi sõbra vanemad olid ikka kodust ära ja pidu olemas.
Nii ka sel korral: jalad viisid ühte Tallinna äärelinna eramajja peole. Kuna maja oli bussipeatusest kaugel, tulid "viisakad" poisid meile vana punase bemmiga järgi ja viisid peole (meid oli autos vähemalt kaks inimest liiga palju ja turvavööd peale ei mahtunud). Testosterooni täis mehed pidid ikka näitama ka, kui kõvad autojuhid nad on. Nii tegid nad näiteks ühe napika möödasõidu, mis oleks peaaegu lõppenud reisibussiga kokkupõrkega. Keegi ei taha meist mõelda, mis oleks juhtunud, kui...
Sealt edasi viisid poisid meid, hirmunud tüdrukuid veel ka mingile platsile ja tahtsid teha liivamäest autoga hüppe, aga õnneks meie palumise peale seda ikka ei teinud.
Lõpuks jõudsime sihtkohta ka, kus siis selgus, et autojuht oli 15aastane, lube tal polnud, aga päris palju alkoholi oli hinge all küll.
Teine lugu
Kui olime veel viimast aastat alaealised, läksime koos sõbranna vanematega Vahemere-äärde reisile. Selleks hetkeks olime juba vanematele tõestanud, et oleme "vastutustundlikud noored ja hoolitseme endi eest ega lase millelgi halval juhtuda". Nii oligi täiesti normaalne, et kõik need seitse reisil veedetud päeva lõppesid peoga mõnes kuurorti baaris või hotellis (ilma vanemateta muidugi).
Kuna kuurorti baaris ei huvitanud meie vanus kedagi ja kõik uskusid, et oleme juba täisealised, müüdi meile sealt igasugust vägijooki. Meie võtsime väljakutseks proovida järjest ära kõik erinevad kokteilid cosmopolitanist rummi ja koolani välja. Ja muidugi erinevad kanged alkoholid läbisegi. Nii juhtus ka iga õhtu see, et kumbki meist hoidis teise juukseid, kui ühel paha hakkas ja ta magu tühjendama läks. Juhtus ka seda et pidin sõbrannat 3 kilomeetrit seljas hotelli tagasi kandma, sest ta enam ise jalgadel ei püsinud. Aga järgmisel päeval läks pidu edasi...
Sel samal reisil oleksin mina hotelli seina vastas kaotanud oma süütuse mingile suvalisele lilla polosärgiga kutile, kelle nimegi ma järgmisel päeval enam ei mäletanud...
Lugusid oli veel...
Selliseid lugusid on mul mälestustepagasis mitmeid. Küll neid pidusid, kui kutsuti kohale politsei, kui ka neid, kui hakkasin esimest korda suitsetama, et mingile suvalisele kutile meeldida ja suitsetasin seejärel 10 aastat edasi. Või kui klassivenna diivanil lebasin vanema koolivenna kaisus ja tema oma käed mulle püksi pistis....
Ja no tuleb tunnistada, et kunagi ei juhtunudki midagi hullu. Ma ei lõpetanud kunagi haiglas ega jäänud kuhugi pargipingile magama. Jõudsin alati turvaliselt koju tagasi, kasvõi järgmisel hommikul. Aga kui täna tagasi vaadata, siis hakkab ikka hirmus küll, kui mõtlen, et minu lastest saavad ka ühel hetkel teismelised.
Minu põhi- ja keskkooliaja suved olid tõesti täis pidusid. Teatud vanusest ka nii, et kooliaasta keskel oli igal nädalavahetusel vaja "kuhugi minna" ja neid nädalavahetusi, kui oleks kodus olnud, oli vähe. Pühapäevaks sai ikka kaineks, koolitööd said tehtud ja kõik muu vajalik ka, aga kas see siis on normaalne, et ma iga reede oma telefoni välja võtsin ja sõpradele helistama hakkasin, et küsida, "kas pidu on?".
