DOKUMENTAALSAADE | Vähiravifond "Kingitud elu" telgitagused: oma lood räägivad neli vabatahtlikku, kes on ka ise vähiga lähedalt kokku puutunud
„Asi algas kõik sellest, et ma väsisin ära. Hirmsasti väsisin ära. Mul jõud kadus täitsa ära. Mul ei valutanud mitte midagi,“ räägib saates Alar Tupp, kes sattus vähiravifondi Kingitud Elu seoses enda võitlusega melanoomiga.
Peale Alari aitab vähihaigete elude eest võidelda kolme lapse ema Kati Lepasalu, kellel on vähiga kokkupuude olnud lapsepõlves.
„Ma olin kolmeaastane, kui mu vana isa suri. Ma olin küll väike laps, aga seda oli päris julm vaadata,“ meenutab fondi vabatahtlik Kati Lepasalu sündmust enda lapsepõlvest.
Vähiravifondi Kingitud Elu kuulub ligikaudu paarsada vabatahtlikku. Saates räägivad oma isikliku loo vabatahtlikuks hakkamisest Kati Lepasalu, Toivo Tänavsuu, Alar Tupp ning riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Kõik neli fondis tegutsevat vabatahtlikku elavad küll omavahel täiesti erinevat elu, kuid on fondi juurde sattunud sarnasel viisil — neil on olnud kokkupuude vähiga. Peale nelja saates esineva vabatahtliku omavad lähedasemat kokkupuudet vähkkasvajaga peaaegu pooled fondi vabatahtlikud.
Soov päästa ema elu
Poliitik Viktoria Ladõnskaja-Kubits hakkas enda sõnul fondis vabatahtlikuna tegutsema, kui oli kuulnud enda kunagise kolleegi Toivo Tänavsuu ema Hille juhtunust. Kubitsa sõnul oli Toivo käitumine talle tol hetkel palju inspiratsiooni andnud.
„Minu jaoks heategevus kui mõiste pole kunagi võõras olnud. Lihtsalt on olemas olukorrad, kus sa veelgi enam hakkad sellele mõtlema. Kui rääkida konkreetselt vähiravifondist, siis ma mäletan, kuidas mu kolleeg tuli toimetusse ja rääkis avameelselt oma loost ehk siis sellest, mis on tema elus juhtunud. Ja ma mäletan, milliseid emotsioone see tekitas. See lugu ei olnud niisama. See ei saanud mitte emotsioone tekitada. Tundus, et see on ebaõiglane, kui ühele ühiskonna liikmele öeldakse, et teiste jaoks justkui on võimalus, aga sinu haigus on liiga keeruline,“ meenutab Viktoria Ladõnskaja-Kubits hetke, kuid ta kuulis kunagiselt kolleegilt Toivo Tänavsuult tema emaga toimuvast ning otsustas peale seda ka ise fondiga liituda.
Just Toivo Tänavsuu ema Hille Tänavsuu ideel rajatigi vähiravifond "Kingitud Elu", mis aitab rahastada nende vähihaigete ravi, kelle haigus Haigekassa rahastamiskriteeriumitele enam ei vasta. Tänavsuu on kommenteerinud ideed vähiravifondist justkui loogilist äriideed.
„Nägime, et on olemas nõudlus ja meie saame seda nõudlust rahuldada,“ kommenteerib saates ideed fondi loomisest Hille Tänavsuu poeg Toivo Tänavsuu.
Kingitakse juurde kvaliteetseid elupäevi
Tänaseks on saanud Toivo Tänavsuu sõnul fondist justkui rahvaliikumine, mis ulatab käe neile vähihaigetele, kelle ravi riigi jaoks enam kulutõhusana ei näi. Tänavsuu tõdeb, et kuigi neilt abi saanud patsiendid ei pruugi alati vähist välja tulla, suudavad nad kinkida raskes vähistaadiumis olevale patsiendile juurde vähemasti aega, mille jaoks riigil ressursid puuduvad.
„Oleme teinud natuke statistikat, et vaadata, mida meie antud summad on inimeste eludes teinud. Umbes 35-40 protsenti inimestest saavad vähemalt ühe kvaliteetse eluaasta juurde, kus nad saavad teha kõike, mis neile meeldib: käia tööl, kasvatada lapse ja lapselapsi, õppida veel midagi, korrastada oma arhiive. Ja on ka juhtumeid, kus tullakse täiesti puhtalt välja ehk arstid tunnistavad, et neil ühel hetkel polegi enam midagi ravida,“ räägib saates fondiasutaja Toivo Tänavsuu.
Dokumentaalsaade „Elufond“ on Tartu Ülikooli magistriprojekt, mis räägib loo tuntud vähiravifondi Kingitud Elu vabatahtlikest. Saade vastab küsimusele, kuidas selline paarsajaline meeskond on tekkinud ning mis on see, mis grupis olevaid vabatahtlikke omavahel ühendab.
