Mureliku ema lugu: mu kõige suurem hirm on, et mu lapsest kasvab omasooihar
Mu poeg on küll alles kaheaastane, niiet ma ei pea veel muretsema. Aga ma teen seda ikkagi. Inimesed Eestis ja üldse minu tutvusringkonnas on hakanud geisid ja lesbisid peaaegu et ülistama. Ärge saage valesti aru, ma ei vaata tänaval käest kinni hoidvaid naisi halva pilguga ja otseselt ei mõtle ka nendest midagi kehvasti, aga päris õige see asi ikka ei ole.
Oleme mehega tugevalt vastu sellele, et seda siin niimoodi normaliseeritakse. Kõik traditsioonid ja pereväärtused kaovad. Olgu, las teised inimesed teevad oma magamistoas seda mida heaks arvavad. Mitte selles ei ole minu mure.
Mis küll saab siis, kui mu poeg ükskord lasteaeda läheb ja mõnele lapsele tulevad kojuminekuks järgi kaks ema või kaks isa? See ajaks ta ju segadusse. Ma võin küll ilusasti talle selgitada, et mõned inimesed armastavad samast soost inimesi ja nende meelest on see normaalne. Aga talle võib ju vale mulje jääda sellest või siis saab sellest päästik, et ka tema hakkaks hoopis teisi poisse vaatama.
Kui ma kuidagi läbi pisarate suudaksin ehk kunagi sellega leppida, siis mu mees on väga konservatiivne ja austab päris pereväärtusi. Kardan, et ta ei tunnistaks siis meie kallist poega enam oma lapsena.
Ma tahan, et saaksin teha omaltpoolt kõik, et mu pojale ei tuleks iialgi pähe mõtteid hakata mõnda teist poissi sellise imeliku pilguga vaatama. Ma ikka ei usu, et geiks sünnitakse. Midagi peab kasvatuses valesti minema ja mina ei taha hiljem olla see ema, kellele otsa vaadatakse ja mõeldakse, et mida ta tegi.
Küsin teilt nõu: mida ma küll teha saaksin, et minu pojast ei saaks omasooihar?
