11aastase liikumispuudega Kevini ema: arstid ütlesid viisakalt, et kui teda nädala pärast enam ei ole, peate sellega harjuma
Enneaegsena, kuuendal raseduskuul sündinud Kevinil on sünnitrauma tagajärjel diagnoositud PCI ehk laste tserebraalparalüüs. Seoses jalgade spastilise halvatusega on poisil liikumisprobleemid. Täna kõnnib Kevin harkkarkude abil, kuid veel kolm aastat tagasi ei liikunud ta iseseisvalt üldse ja oli ratastoolis.
Sügisel on Kevinit ees ootamas ka operatsioon, mis pikas plaanis parandab lapse liikumisvõimet. Kui algselt pidi operatsioon toimuma Saksamaal, siis nüüd plaanitakse see viia esimest korda läbi Eestis ja praegu käibki suur treenimine operatsiooni nimel.
920 grammi kaaluv beebi
Kevini isa Jaak Sõrmus tunnistas neil külas käinud suvise Ringvaate saates, et alguses, kui poiss sündis, oli ehmatus hästi suur. "Ta oli kui piimapakk," meenutab ta 920 grammi sündinud poja esimesi päevi. Nagu kõik enneaegsed lapsed, pidi ka Kevin kogu jõust oma elu eest võitlema.
"Tal on tegelikult hästi tugev tervis, ainult jalad on sellised. Hingas ise, silmad on korras, ei vaatanud kõõrdi, ei olnud hapnikupuudust, mis kõigil oli," meenutab ka ema Merili. "Aga kui ta ära sündis, mäletan, et ma ise olin ka pikalt haiglas, tekkis ka põletik ja kui läksime kohapeale, siis arstid seletasid väga viisakalt ära, et kui te nüüd nädala pärast tulete ja teda enam ei ole, peate sellega harjuma." Aga Kevin oli piisavalt tubli ja pidas vastu.
Esimesse klassi ratastoolis
Esialgu ei ennustanud miski, et poiss kõndima ei hakka, aga kui ta oli kolmene sai selgeks, et niipea ta jalgu alla ei võta. Esimesse klassi läks Kevin ratastoolis. Kui aga pere kõige pisem laps hakkas kõndima, siis küsis ka Kevin emalt ja isalt, millal tema saab kord ilusti kõndima hakata. Vanemad kinnitasidki pojale, et kui ta ilusti trenni teeb, siis see ühel hetkel ka juhtub.
Tänavu kolmanda klassi lõpetanud Kevini unistused on lihtsad: ta tahab hetkel kõige rohkem elada oma elu. "Teha teisi asju, mida ma soovin ja vahepeal magada," avaldab ta saates. "Ma isegi ei soovi mitte midagi, mul pole unistusi, mul on lihtsalt elu."
Südantliigutavad hetked
Kuigi Kevini vanemad on suutnud kõigele vaatamata positiivseks jääda, tunnistab Merili siiski pisarsilmi, et see nõuab neilt väga-väga palju. Samas, kui Jaak hiljuti töölt koju tuli ja nägi, et Kevin suudab juba ühe kepi abil kõndida, oli selles hetkes väga palju rõõmu. "Vot see oli küll südantliigutav," tunnistab isa. "Naine rääkis ja helistas mulle, et ta tegi paar sammu niimoodi, aga ma alguses väga ei tahtnud seda uskuda, kuid kui ma tõesti nägin seda ukse peal, siis see oli tõesti väga-väga südantliigutav."
Ka Kevin ise oli rõõmsameelne ja sai aru, et midagi väga suurt on toimunud. "Ma enda peas mõtlesin siis, et kui palju ta siis veel suudab," rõõmustas ka ema, tunnistades, et see annab jõudu edasi treenida. "Me ei saagi enam jääda seisma."