"Kõik algas nii romantiliselt. Olime mõned kuud koos olnud ja juba tegi Kaarel* mulle abieluettepaneku. Ma olin nii sillas ja loomulikult ütlesin ma talle jah. Mu sõbrannad olid nii kadedad, mitte kellelgi polnud õnnestunud suhtesse astuda nii imelise mehega, nagu minu Kaarel.

Oleme nüüd kaks aastat abielus olnud, aga järjest rohkem tunnen ma, et tahan lahutust. Mu mees ei ole enam mingi mees, ta on täielik tuhvlialune. Meil pole selle kahe aasta jooksul olnud ühtegi vaidlust ega tüli. Ta teeb kõike, mida ma tahan, ega seisa üldse enda eest. Suhte alguses häiris mind natuke see, et ta iga nädal käis sõpradega golfi mängimas. Minu meelest on see nõme tegevus ja ma avaldasin selle kohta oma arvamust.

Mõtlesin, et jõuame kompromissile, kus mees pakub, et ta käib siis natuke vähem mängimas. Tema aga pani järgmisel päeval kogu oma varustuse müüki ja külvas mind lilledega üle, öeldes, et oligi aeg sellisest jamast vabaneda. Ma ju tean, kui väga ta seda golfi armastas.

Ja nüüd ongi nii, et ükskõik mida ma ütlen, ta kõike kohe teeb. Ta saadab mulle mitu korda päevas sõnumeid, mis lausa nõretavad armastusest. Need on aja jooksul nii läägeks muutunud.

Ma tean, et olen ise süüdi selles, et ta enam oma sõpradega ei kohtu, aga ega ma nüüd nii halvasti ka nende kohta ei öelnud. Ta oleks võinud ju ka enda eest seista. Sellist tossikest ma küll oma laste isaks ei taha!"

* Nimi on muudetud.