“Ma tõesti ei saa aru, kas kõik naised on sellised. Kui palju on üldse võimalik vinguda mõttetute asjade üle!? See ajab mind juba hulluks. Ma tõesti ei usu, et minu sõprade naised sellised on. Ma ei ütle, et ma tahaksin lahku minna, naised ja mehed ongi erinevad, aga see on küll juba natuke üle piiri.

Toome näitena eilse hommiku. Tegin rahulikult oma hommikusi toimetusi, kui järsku läks jälle mingi kisa lahti. Läksin siis vaatama, mis nüüd valesti on. Ja selgus, et ma olin teinud täiesti andestamatu vea — ma olin julgenud jätta saia külmkapist välja! Väidetavalt oli kuupäev kaks päeva üle läinud, mistõttu oli mu naine selle paar päeva tagasi külmkappi pannud, et see säiliks. Mina olin aga eelneval päeval teinud võileibu ja selle välja jätnud.

Draama, mis sealt edasi tuli, oli uskumatu. Ühtäkki polnudki asi enam saias, mina olevat üdini hoolimatu ja tegevat kõik selleks, et meie kodus ei saaks midagi tehtud. Samuti olevat ma lohakas ja teiste inimeste tunnetega üldse mitte arvestav. Loomulikult olin ma süüdi ka selles, et tema peab nüüd tühja kõhuga tööle minema. See sai ei olnud isegi hallitanud!

Teil tekib küsimus, miks ma sellise hulluga koos olen? No need vingumishood kestavad tegelikult ainult 5-10 minutit, ja peale seda on pikaks ajaks rahu majas.”

Kas naistel ongi vaja mõne aja tagant ennast mõttetute asjade peale välja elada, või mida ma saaksin teha, et see olukord enam ei korduks?