Viipekeelse AK saatejuht Triin Jõeveer: olen küll kasvanud kuuljate peres, aga eelistan praegu kindlasti kurtide maailma
„Töö meeldib mulle, olen sellega harjunud, kõik teavad, mida tegema peab ja isegi väike rutiin on tekkinud. Seda tõesti juhtub, et inimesed tulevad ligi ja ütlevad et on mind näinud — nii, et natuke tuntud olen küll. Huvitav on see, et ka kuuljad lapsed teavad mind. ETV2-s , kus viipekeelsed uudised eetris on, on ka lastesaated ja tundub, et lapsed on pärast multikaid tihti jäänud ka uudiseid vaatama. Usun, et see kindlasti avardab nende maailmapilti ka,“ on vabakutseline disainer ja ERR-i viipekeelse Aktuaalse Kaamera ankur Triin rõõmus.
Triin on kurdina sündinud. Kui tema ema šokist üle sai, hakkas ta lapsega suhtlemiseks kohe viipekeelt õppima, aga see oli pigem „kodune viipekeel“. Tüdruk pandi kohe ka lasteaeda ja kooli, kus ta juba ise viipekeelega kokku puutus ja selle täpsemalt ära õppis. „Käisin internaatkoolis esmaspäevast reedeni ja seal sai palju õppida. Minu vend on kuulja ja ema on rääkinud, et vennaga oli ikka hullem hakkama saada kui minuga, sest ta oli pigem selline jonnakas, mina olin rohkem lepliku loomuga. Usun, et mulle on mõjunud ka võib-olla lahusolemine perekonnast, sest juba lasteaiaealisena pidin olema internaatkoolis ja see tekitas igatsuse kodu järgi. Samas sain ma aru, et nii lihtsalt oli ja see oli ainuke võimalus keel selgeks õppida. Lisaks sellele õppisin ma iseseisvust, suhtlemist. Nii lihtsalt elu oli.“
Triin meenutab naljatamisi oma lapsepõlve ilma sotsiaalmeedia ja internetita. Kaasaegsed suhtlemiskeskkonnad ja tehnilised vivinad on elu palju lihtsamaks teinud. „Näiteks kui kool enne suve lõppes, siis sai rääkida nii, et saatsid sõbrale kirja ja leppisid seal kokku, et millal kokku saame. Teine võimalus oli paluda ema, et ta helistaks ja ütleks sõbra emale, kus ja millal me sõbraga kokku saame. Natuke lihtsamaks läks siis, kui faksiaparaadid tulid, seda kasutasime sõpradega ka päris palju. Internet on nii palju muutnud! Sotsiaalmeedia omakorda on teinud suhtlemise lihtsamaks ja me saame suhelda kurtidega üle terve maailma!“
Kui Triin natuke noorem oli, käis ta palju tantsimas ja ennast muusika rütmis liigutada meeldib talle siiamaani. „Ma tunnen kehaga rütmi ja vibratsiooni, mõnikord ma kasutan selleks ka kuuldeaparaati, näiteks ööklubis. Igapäevaselt pole mulle seda lisavidinat vaja, see segab mind, kui kogu aeg on mingi müra kõrvas, mul hakkab pea valutama ja see pole mulle lapsest saati meeldinud. Nii, et kuuldeaparaati kasutan vaid muusika kuulamiseks. Põhiliselt tajun rütmi, seda kas see on aeglane või kiire, kõrge või madala tämbriga muusika, saan aru kas see rahustab või pigem muudab närviliseks. Olen vahest käinud kontserditel koos tõlgiga — siis saan sõnadest ka aru ja nii on eriti huvitav.“
Triin on lõpetanud Kunstiakadeemias graafilise disaini eriala, aga see pole olnud tema esimene erialavalik. Alguses õppis ta Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks — seal oli ta täisajaga õppes ja kõikides loengutes oli tõlk kaasas. EKA õhtuses õppes sai ta riigilt tõlketeenuse ostmiseks stipendiumi, pidi arvestama kui palju sellest jätkub ja valima millistesse lengutesse ta tõlgi saab kaasa võtta. „Praegu on see maht veel väiksemaks läinud ja kurtidel on veel raskem õppida. Ligipääsetavus ongi see põhiline probleem kurtide jaoks, tõlke peab pikalt ette tellima ja seega tuleb oma elu väga planeerida. Kui kurt inimene näiteks vaatab tööpakkumisi, siis oleks tal tegelikult helistamiseks kohe tõlki vaja, aga selleks ajaks kui ta tõlgi saab, on töökoht juba tihti läinud. See on meie reaalsus — kui tuleb mõte ja tahaks midagi kohe teha, siis tihti ei saa seda teha. Samas kurdid ei soovi sõltuda millestki või kellestki,“ on naine natuke nõutu.
Tihti arvatakse sterotüüpselt, et kui inimene on kurt, siis las ta kirjutab. Kirjutamine on aga paljude kurtide jaoks keeruline, sest nende jaoks on emakeeleks eesti viipekeel ja eesti keel on võõrkeel. „Kui ma kirjutan, siis ma tunnen, et teen seda võõrkeeles, sellepärast olen kindlam, kui saan tõlgiga suhelda ja silmast silma kohtuda, siis tunnen ennast võrdsena,“ räägib Triin.
Disaineritöö meeldib Triinule väga, nii saab ta loomingulist tööd teha, oma kätega midagi luua. Soov kauni ümbruse järgi on saatnud naist juba lapsepõlvest saati — väiksena meeldis talle väga maalida ja värvida. Peoruumide ja tortide kaunistamine on talle ka väga hingelähedane. Praeguses eluetapis läheb seda oskust eriti vaja, sest juba viimased kaks aastat on ta koos oma elukaaslasega maja ehitanud ja täna on jõutud juba siseviimistluse etappi.
„Mulle meeldib siiamaani joonistada, maalida, looduses matkamas käia, väga meeldib reisida, aga hetkel tõesti läheb kogu vaba aeg maja ehitamisse. See on väga põnev ja uus kogemus. Ma teen kõik ise, nii palju kui võimalik. Tahtsin kunagi õppida sisekujundust, aga siis polnud seda võimalust, aga see on üks asi, mis mind huvitab ja mida saan ma praegu teha. Maja on nii valmis, et enne jõule peaks saama sisse kolida,“ rõõmustab Triin.
Triinu elukaaslane on samuti kurt. See, et partneriks valitakse endaga sarnane inimene, on kurtide kogukonnas tavaline. Triin räägib, et on võimalik küll, et koos elavad kurt ja kuulja, aga kogukonnasisesed abielud on siiski sagedasemad või on üks partneritest vähemasti viipekeele tõlk. „Kurdiga on mugavam koos elada, sa elad nagu ühes maailmas. Ma olen küll kasvanud kuuljate peres, aga eelistan praegu kindlasti kurtide maailma. Mul on nii parem ja mõnusam elada kui ma saan viipekeeles suhelda. Muidugi saan ma poes ja mujal ka suheldud ja loomulikult olen ma eestlane ja tunnen ennast siin kultuuris hästi, aga väiksemas kurtide maailmas tunnen ma ennast veel paremini.“
Võiks ju arvata, et elu kurdina tekitab palju masendust kuid Triin on loomult rõõmsameelne ja positiivne. Üks põhjuseid on kindlasti see, et ta on kurdina juba sündinud ega tea, milline on elu kuuljana. „Teismeeas kurdiks jäänud tunnevad rohkem seda masendust, sest nad mäletavad kuidas oli kuulda. Minu puhul on see, kuidas ma ennast täna tunnen, väga seotud sellega, kuidas ema mind kasvatas. Mul ema ja vend hästi toetavad ja toetav on olnud ka terve suguvõsa — see on andnud mulle positiivse eluhoiaku. Mul on sõpru, kellega suhelda — see aitab olla ja elada. Eestis on kurtide kogukond nii väike, et me tunneme peaaegu kõiki. Kui mitte rohkem, siis vähemalt nägupidi.“
Triin arvab, et kurt olemises pole midagi erilist. Ta on küll harjunud, et kuuljate hulgas tekib pigem ehmatav reaktsioon „Appike, ta on kurt!“ ning kõige tavalisem on see, et tekib suhtlemiskramp ja ei osata midagi teha. „Mina ütlen, et vaatamata selelle, et me ei kuule, oleme ikka inimesed. Ma pigem ootaksin sellist suhtumist, et ahah sa oled kurt, normaalne — okei vaatame mida annab teha!“
Triinul on kokkuvõttes paar väga head nõuannet, mida teha siis kui kurdiga kokku saad ega tea täpselt, kuidas ennast mõistetavaks teha. „Õnneks on nutitelefonid ja saab seal kirjutada — nii, et selles mõttes on lihtsam. Aga on ka kurte, kes räägivad väga hästi ja kuulja arvab automaatselt, et tema vastas olev inimene on samuti kuulja ning oletab, et ei pea enam jälgima kuidas suhelda. Reegel on see, et kurt peab nägema suud ja seega ei ole hea rääkida näiteks selg tema poole. See, et keegi oskab väga hästi rääkida, ei pruugi tähendada, et ta kuuleb. Kui kuulja saab kurdiga kokku, siis pole mõtet mõelda kõikidele reeglitele, lase ennast lihtsalt vabaks ja unusta ära et ma kurt olen, ole lihtsalt inimene, pole olemas reegleid, kuidas suhelda ja igast olukorrast leidub väljapääs. Kurt on tavaliselt ise nutikas ja pakub välja kuidas teineteisest aru saada!“
16. septembrist algas kampaania „Ava meeli“, mis julgustab meelepuude asemel märkama igaühe võimeid ning oskusi. Kampaanias jagavad nägemis-, kuulmis- ja kõnepuudega inimesed avameelselt oma kogemusi ning praktilisi nõuandeid töö- ja igapäevaelust. Loe lisa SIIT.
