Eesti naine kurdab: mind sümpatiseerivad tumedanahalised mehed, kuid mu perekond ei taha sellest kuuldagi!

Mul on Eesti meestega olnud liiga palju halbu kogemusi. Avastasin, et välismaa mehed, eriti tumedanahalised, on palju hoolivamad ja paremad. Aga mu perekond arvab risti vastupidi!

"Ma tõesti ei saa aru, miks eestlased nii rassistlikud on. Igast rahvusest ja nahavärvist leidub halbu inimesi, kes ei viitsi tööd teha või on halvad abikaasad. Olen mitmeid kordi käinud väljas välismaalastega, kes on kõige hoolivamad mehed, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Ühte neist hakkan ma juba vaikselt armuma, kuid samal ajal on mul kuklas pidevalt hirm.

Nagu enamik eestlasi, olen ma üles kasvanud üpris rassistlikus keskkonnas. Olen püüdnud selle vastu võidelda, kuid vanemad ei mõista. Nende meelest peaksid koos olema sama nahavärviga inimesed. Irooniline on see, et aastaid tagasi isa pettis mu ema kõvasti noorema naisega. Kuid see, et mina tahaksin kokku kolida mustanahalisega, oleks kõigi meelest palju hullem!

Mu ema on isegi välja öelnud, et see oleks kõige hirmsam, mis juhtuda saab, kui ma tumedanahalise endale elukaaslaseks võtaksin. Isegi hullem sellest, et isa teda kunagi pettis. See on uskumatu. Mitte keegi mu perekonnast ei ole kunagi isegi tumedanahalistega suhelnud, aga eelarvamused on neil rängad."

Kuidas ma saaksin tutvustada oma silmarõõmu vanematele, ilma et nad teda solvaksid?