Viha on nagu valuvaigisti, mis võib valu ajutiselt tuimastada, kuid kättemaks partnerile ei too viimast kunagi tagasi
Kirglik soov maksta kätte võib ootamatult tabada ka kõige valgustatumaid meie seas. Mul on sõber Alexander, kellega olen arendanud nendel teemadel rohkesti sügavamõttelisi vestlusi. Alexander pidas ennast arenenud mittemonogaamseks meheks. Tema ja ta tüdruksõber Erin on mõlemad elukutselised tantsijad, kes on reisinud ja esinenud kõigis maailmajagudes, nii koos kui ka eraldi. Viimased viis aastat on nad olnud paar, ületades sealjuures igasuguseid väljakutseid, mida erinevad ajavööndid kaugsuhtele esitavad. Alexander ja Erin tulid üsna ruttu järeldusele, et nende elustiili juures oleks kiusatuste kutse väga tõenäoline, seega otsustasid nad algusest peale avatud suhte kasuks. Sisimas on nad pühendunud teineteisele, aga nende kehad on vabad tegutsema ka mujal. Nende elukorralduse võib kokku võtta sõnadega „Ära küsi ja ära räägi”. „Jah, ma tean, et ta magab teiste meestega,” ütleb Alexander. „Aga ma ei taha sellest midagi kuulda.”
Pealegi on kõik tantsijad omavahel tuttavad ja kummalegi ei meeldi mõte, et ta peaks enese teadmata jagama lava, garderoobi või hotellituba oma partneri armukesega. „Ma ütlesin talle nii: „Ma ei taha tulla kunagi sind ringreisile vaatama ja pidutseda õhtul seltskonnas, kus igaüks teab, et sa kepid sealt kellegi teisega, võib-olla kellegagi, kes on ka samal peol kohal, ja mina näen välja nagu tobu. Ja vastupidi ka: sina ei tule kunagi mulle külla ega pea muretsema, kas ma ei kepi mõne tüdrukuga oma trupist, ja et kõik teavad seda ja haletsevad sind ja mõtlevad, et sulle tehti ära.”” Neil on seatud sisse selged piirid: verepilastuseni pisikesest tantsumaailmast armukesi ei võeta, kellessegi teisesse ei armuta. „Kui see hakkab juhtuma, siis räägime sellest kohe.”
„Micah oli just see mees, kelle ma alati näiteks tõin — keegi, kes mingil juhul kõne alla ei tuleks,” jutustab Alexander. Micah oli ammune kolleeg ja rivaal, kes sai endale nii mõnedki rollid, mis Alexanderi meelest oleksid pidanud kuuluma talle. Ja kui lavaelu kaotused oli Alexander sunnitud alla neelama, siis mitte mingil juhul ei kavatsenud ta taluda võimalust, et Micah mängiks päriselus Erini armukese rolli.
Kuni praeguseni nende „eetiline mittemonogaamsus” toimis. Nagu paljud paarid või grupid, kes on valinud avatuma suhtekorralduse, ei toeta ka Erin ja Alexander evolutsioonipsühholoogide sei- sukohta, et armukadedus on kaasa sündinud ja paratamatu nähtus. Nad usuvad, et see on õpitud reaktsioon, millest on võimalik vabaneda. Sellegipoolest ei ole nad naiivsed ega arva, et see protsess oleks lihtne. Psühholoog Ayala Pines on uurinud romantilist armukadedust avatud abielus, polüamoorses suhtes või partnereid vahetavate inimeste puhul. Pines jõudis järeldusele, et „armukadeduse reaktsioonist pole kerge vabaneda, eriti kui elatakse ühiskonnas, mis soodustab omanikutunnet ja armukadedust”. Alex ja Erin mõistsid, et piirid tuleb läbi arutada ning kokkulepped paika panna, muidu pole võimalik neist liigagi inimlikest tunnetest hoiduda.
Kuid Erin rikkus kokkulepet. Viimasel ringreisil jagas ta Micah’ga muudki peale lava. „Kust ma tean, et nad seksisid? Ma ju ütlesin, me töötame pisikeses maailmas. Inimesed räägivad,” lausub Alex virilalt naeratades. Elavad kujutluspildid ajavad ta vihale. „Ma mitte lihtsalt ei tunne seda tüüpi, vaid olen tundide kaupa vaadanud, kuidas ta riidesse paneb ja riidest lahti võtab. Tean, kuidas ta tantsib, kuidas ta liigub. Nii et ma oskan täpselt ette kujutada, kuidas nad koos välja näevad. Need pildid lendlevad mu peas nagu röövlinnud, kes saaki varitsevad.”
Alexander tunneb, et ta on lüüa saanud, ning tahab omakorda hoopi anda. Ta mõnitab Erini viletsat valikut. „Kas sa tõesti kedagi paremat ei leidnud? Või tahtsid sa meelega mulle haiget teha?” Siis kavandab ta vasturünnakut. Ta kujutleb, et marsib Micah’ juurde ning sõidab talle ootamatult sisse, paisates tollele näkku ette läbi mõeldud solvangud. „Ma üritan ikka leida täiusliku tasakaalu põlguse ja kättemaksu vahel — teen näo, et ma tegelikult ei saanud haiget, aga löön tal ikkagi nina veriseks, nii et ta näeb välja nagu tatine õnnetusehunnik. Ma trambin mööda tuba ringi — süda peksab, hing kinni, käed rusikas –, ja suudan mõelda ainult sellest vägivaldsest kujutluspildist.”
Viha on nagu valuvaigisti, mis võib valu ajutiselt tuimastada. Aga viha on ka amfetamiin, mis varustab meid energia ja enesekindlusega. Pigem bioloogia kui psühholoogia alla kuuluva nähtusena leevendab viha ajutiselt kaotusvalu, eneses kahtlemist ja jõuetustunnet. Aeg-ajalt võib viha meid positiivselt motiveerida, kuid märksa sagedamini mõjub see hoopis nii, nagu hoiatab psühholoog Steven Stosny: „Viha- ja vastikushood viskavad su maha alati madalamas kohas kui see, kust nad su peale korjasid.”
„Ma olen sõna otseses mõttes maruvihane,” ütleb Alexander mulle. „See on täiesti füüsiline, nagu mingil sisalikul. Ma küll üritan reageerida veidi kõrgemal tasemel, aga see pole üldse lihtne.”
Tunded ja mõtted, mida Alexander kirjeldab, on täiesti normaalsed, igati inimlikud. Sellegipoolest, kui me nördimushoos nende tunnete põhjal käitume, ei tee see meid tavaliselt kuidagi tugevamaks või vähem haavatavaks. Enamasti kahjustab survestamine armusuhtes vaid seda osapoolt, kes survet avaldab. Kättemaks partnerile ei too viimast kunagi tagasi.
Alexander peab leidma turvalise koha, kuhu ta saaks panna hoiule kõikehõlmava raevu ja selle pinna all ilmselgelt peidus oleva valu. Kõigepealt on tal vaja õppida seda, kuidas elada oma tunnetega juhul, kui tal muud võimalust pole, ja kuidas pääseda nendest tunnetest juhul, kui see on võimalik.
Hetkedel, mil tunded meist üle lainetavad, on väga oluline teada, kuidas ennast talitseda ja korrastada. Hingamisharjutused, rahustavad kuumad dušid, karastavad jahedad järved, jalutuskäi- gud looduses, muusika saatel laulmine ja tantsimine, igasugune sportlik tegevus — kõigest sellest võib abi olla. Lohutust võib leida nii liikumisest kui ka paigalolekust.
Aga kättemaksuhimu pesitseb sügaval meie sees. Nagu armukadedust, on ka kättemaksuhimu keeruline täielikult maha suruda, seega eelistan ma pigem aidata inimestel seda tervislikul moel töödelda. Nagu märgib psühhoanalüütik Stephen Mitchell, pole armastust ilma vihkamiseta, ja meil on vaja endas peituva sõjakusega leppida, mitte seda välja juurida. Üks viis, kuidas seda teha saaksime, on luua ruumi tungile, kuid mitte tegudele. Kättemaksu kujutlemisel võib olla erakordselt raviv toime. Meie mõttemaailma pühamus pesitsevad või salajasse päevikusse kirja pandud kujutlused võivad olla viis, kuidas paisata endast välja sisimas pulbitsevad pahatahtlikud mõtted ja mõrvarlik viha. Lase kujutlusvõimel vabalt lennata. Osta pisike märkmik ja kirjuta selle peale „Minu kättemaks”. Märkmiku kaante vahele pane kirja kõige hullemad asjad. Aga sea endale ajalised piirid — maksimaalselt seitse minutit päevas. Seejärel aseta märkmik käest ja sellega koos lükka kõrvale ka need mõtted.
Loomingulised kättemaksufantaasiad võivad pakkuda üllatavalt palju rahuldust. Küsi endalt: mida oleks vaja selleks, et su enesetunne paraneks? Kas viis aastat Hiina piinu, iga päev pisut vett pähe tilgutades? Või eelistaksid sa välja mõelda ühekordse, täieliku ja täiusliku karistuse?
Kui kättemaksu kujutlemisest ei piisa, on mõnikord omal kohal ka tegelikud teod. Olen aidanud paljudel paaridel leppida kokku tasumisviisis, mis tundub mõlemale osapoolele õiglane, ja siis selle ellu viia. Mõned neist sõjakavalustest paneksid isegi Machiavelli punastama. Ära unusta ka huumorit. Üks poliitikust abielumees pidi saatma oma pensionifondi arvelt päris kopsaka summa kõige vihatumale vastasele, kellega ta kohalikel valimistel jõudu katsus. „Las see raha läheb parem tema rivaalile kui litsidele,” teatas mehe abikaasa lustlikult. Nii jäi naine rahule. Täpselt õigel määral kätte maksta on omaette kunst.
Alexander leiab kujutlustes ajutist lohutust, aga samal ajal peab ta ootama, kuni Erin jõuab otsusele, mida ta päriselt tahab. „See ootamine teeb mind täiesti nõrgaks,” kurdab Alex. „Kogu võim on Erini käes. Tema kaalub kõiki võimalusi ja mina istun siin nagu mingi pantvang.”
Alexi kimbatuses kõlab mehelikkuse pärand. Milline mees jätab kõik otsad naise kätte? Kindlasti pole juhus, et suurte draamade ja ooperite sarvekandjatest kangelased kipuvad armastatud naise pigem tapma, et mitte anda viimasele vabadust otsustada kellegi teise kasuks. Surm — olgu siis naise, mehe või mõlema surm — on ainus auväärne viis sellest olukorrast väljuda. „Veritsev süda nõuab verd, et pesta maha häbi,” ümiseb Leoncavallo „Pajatsite” Canio.*
Ma palun Alexil kaaluda mõtet, et olukord, kus ta ootab Erini otsust, pole eneseuhkusest või võimust loobumine. Selle ootusega väljendab ta armastust. Tasapisi liigub Alexander haiget tegemise soovilt enda valu tunnetamise poole. Ta ei püüa enam Erinile kätte maksta, vaid räägib naisele, kui väga ta kurvastab. Nüüd on nad taas koos ning panustavad veelgi rohkem, et töötada välja elukorraldus, mis mõlemale sobib. Alexander räägib mulle, et hiljuti nägi ta Erinit ja Micah’t koos esinemas. „Ja see tume koht andis endast jälle märku. Aga ma lükkasin selle teadlikult kõrvale.”
