"See ei saa olla minu elu. Lihtsalt ei saa. Heade inimestega nii hirmsaid asju ei juhtu."

Katkend raamatust „London langeb“, mis on „Kalendritüdruku“ romaanide autori, ameeriklase Audrey Carlani uue, kolmeosalise erootiliste lugude sarja teine raamat.

Elu ei ole õiglane. Sedamaid, kui inimene usub täielikku õndsusesse, rebivad juhus ja ettenägematud õnnetused selle lõhki. See ei saa olla minu elu. Lihtsalt ei saa. Heade inimestega nii hirmsaid asju ei juhtu. Mitte sellise mehega nagu James, kes esindab kõike, mis on elus hea ja õige.

Ruumi täitvad sõnad ei saa olla ehtsad. Isegi kui arst prognoosi kordab, on sõnad summutatud, pingul, nagu öeldaks neid läbi pika pimeda tunneli. Ruum minu ümber muutub ähmaseks, servadest pehmeks nagu vatt. Ma ei tea, mis on üleval, mis all. Pisarad voolavad nagu vihmapiisad võidu mu nägu mööda alla. Arsti sõnade ränkus tabab mind. Raskelt.

„Mis mõttes vähem kui kakskümmend neli tundi elada?” Sõnad lahkuvad minust pika kriiskena.
„Kallis, rahune. Me teadsime, et nii võib minna. Minu maks … see on lihtsalt omadega õhtul ja ilma doonorita …”

„Võtke minu oma!” röögin arstile. Tükk aega tagasi vaatasin saadet, kus öeldi, et hea tervisega doonor võib annetada kolm neljandikku maksast ja ellu jääda. Hoian sellest teabekillust nagu talismanist.

„London, sinu maks ei sobi. Me oleme sellest rääkinud.” Jamesi toon on rahulik, tasakaalukas. Ma ei tea, kuidas ta enesekontrolli säilitab, aga mõrad minu turvises on kasvanud tohututeks haigutavateks aukudeks. See sisemine koletis, kabuhirmust hullunud naine hakkab end vabaks murdma — kuni Jamesi jahe käsi minu oma pihku võtab. „Vaata mulle otsa, ma tahan, et viimane, mida näen, oleks sinu kaunis nägu.”

Raputan mitu korda pead. Kui ta ei saa mulle otsa vaadata, ei saa ta ka minu juurest ära minna. See on naeruväärne teooria, aga muud mul abiks pole.

Kuulen, kuidas arst Jamesile kaastunnet avaldab ja lubab, et kui mõni sobiva doonori maks saadavale tuleb, on ta nimekirjas esimene.

Kõik närvilõpmed kurbusest värisemas, kummardun palvetama. Kellegi elu lõppu soovida on tõenäoliselt surmapatt, aga ma ei ole võimeline sellest hoolima.

Jumal, kui sa ainult oled armuline ja leiad mu mehele maksa, olen parim inimene, kelle sa oled kunagi loonud. Palun. Palun ära lase tal surra. Ma teen ükskõik mida. Ükskõik mida. Olen ema vastu lahke? Nõus. Hakkan vabatahtlikuks? Sellest saab mu täiskohaga töö. Palun, oo jumal, palun too meile maks. Sa ju suudad seda, eks? Ma tean, et suudad. Sa päästad kogu aeg väärituid inimesi! Palun, palun päästa James. Võta mind. Säästa teda.

„Võta lihtsalt mind,” lipsab mul üle huulte. Mu silmad on kõvasti kinni, sõrmed palvetades kokku põimitud.

Üle mu põse libiseb sulgkerge pai. „Mu arm, ei kunagi sind. Sina oled määratud suurteks tegudeks. Sa pead neid nüüd tegema. Mitte ainult enda, vaid ka minu pärast.” Tema hääl murdub ja pisar libiseb mööda nägu alla.

Näha, kuidas mu elu armastus, kõige tugevam mees, keda olen iial tundnud, nutab, murrab mu. Vabisen silmanähtavalt. Olukorra šokk jõuab mulle kohale ja üle mu naha jookseb sügav külmavärin. Kibekülm.

„Tule siia.” James tõmbab teki tagasi, kutsudes mind tõenäoliselt viimast korda endaga voodisse. Haiglavoodisse.

Poen sisse ja sätin end tema soojuse kõrvale. „Kuidas ma suudan ilma sinuta olla?” Mõtted planeeritud elust, lastest, keda me kunagi ei saa, asjad, mida meil ei tule kunagi võimalust koos teha, voolavad mu meeles nagu liiv läbi liivakella. Meie ümber keerleb kahetsus, paks ja raske.

„Nii nagu varem, kui me ainult sõbrad olime.” Ta naerab ja ma poen sügavamale tema kaissu.

Asjad ei ole enam kunagi nii nagu varem ja miski ei ole enam kunagi endine. Ma tean seda, aga otsustan seda talle mitte öelda. Ta on suremas. Ainus mees, keda kunagi armastan, on suremas. Tal on elada alla kahekümne nelja tunni.

Oo jumal, Jeesus, palun! Palun.

„Ühel päeval, mu arm, taipad sa, et see pidi nii minema. See ei ole meie otsustada. Kõik on ette määratud.” James usub vankumatult saatusesse. „See oli alles sinu esimene vaatus, tibukene. Ühel päeval leiad sa jälle armastuse.”

„Mitte kunagi.” Need kaks sõna taovad mu kehas nagu südamelöögid. Mu süda ja aju sõlmivad justkui pakti ning kirjutavad siis kinnituseks lepingule alla. James on minu jaoks kõik ja jääb selleks alati.

„Oi, tibu, ära seda ütle. Ma ei saa rahus puhata, kui tean, et sa ennast piinad. Luba mulle. Luba, et kui aeg on õige, siis sa lepid sellega ega jookse ära.”

„Kuidas sa saad minult seda paluda? Sa lähed minu juurest ära!” Nutan lahinal ja nuuksun ohjeldamatult, nii et tema haiglahõlst saab märjaks.

„Mitte meelega, London. Sa ju tead. Kui saaksin, jääksin sinuga koos vanaks ja halliks, nagu nelja aasta eest meie pulmapäeval lubasin.” See kujutluspilt manab esile uue põrgu. Tema kenas smokingus ja mina kõige kohevamas puhvis printsessikleidis, mida iial nähtud. Minu elu parim päev. „Ma armastan sind alati, London. Ja ühel päeval mitme aasta pärast, kui ma olen ainult mälestus, leiad sa armastuse.”

Suudleme viimast korda. See on kõik ja palju rohkem veel. Panen sellesse huulte puudutusse elutäie kaotsiläinud suudlusi. Südamest südamesse. Hingest hinge.

Kui ta mu jätab, tunnen, kuidas hing tillukesteks kübemeteks variseb.

James eksis. Ma ei leia enam kunagi armastust, sest ma ei lase endal iialgi, iialgi armuda.