Eesti ema annab nõu: kuidas õpetada säästlikku majandamist lastele?
Liivaku sõnul on reegel lihtne — kui soovid oma lapsi õpetada, siis tuleb ise oma käitumisega eeskujuks olla. Kui rääkida ühte, aga tegutseda sellele vastupidiselt, siis see ei tööta.
“Pärast seda, kui sain emaks, olen väga palju oma käitumist korrigeerinud, sest tunnen laste ees vastutust. Ka käitumine, mis aitab hoida keskkonda, polegi enam valik, vaid kohustus tulevase põlvkonna ees,” rääkis Liivak, kes seni, kui lapsed olid väiksed, pidas hariduse mõttes olulisemaks pigem jätkusuutlikke valikuid perele rutiiniks muuta, kui teemal jutlusi pidada. Prügi sorteerimine, kasutatud riiete ja mänguasjade eelistamine, riidest turukotid, toidu valmistamine kodus jms sai tavaelu osaks.
Aasta tagasi, kui vanim laps läks kooli, hakkasid aga lapsed ise asja vastu rohkem huvi tundma. Miks ei või ikkagi prügi maha visata? Miks vanemad ei taha suvalist träni koju osta? Just siis tulid tihedamalt jutuks ookeanides seilavad prügisaared, prügi söömise järel hinge heitnud kalad, loomad ja linnud ning võeti ühiseks eesmärgiks jäätmeid vähendada ja hoolikalt sorteerida. Pudelitega tekkis järeltulijatel lausa omamoodi hasart. “Lapsed avastasid, et panditähisega pudelite eest saab raha ja hakkasid neid võidu kollektsioneerima, igaühel oma kogumiskott,” muigas Liivak.
Pakend ja prügi
Merle sõnul muutis teda ennast keskkonna-teemades tundlikumaks intervjuu tegemine Eestit väisanud Prantsuse juurtega ameeriklanna Bea Johnsoniga, keda kutsutakse jäätmevaba elu preestrinnaks. Ta on välja andnud selleteemalise bestselleri, peab blogi ja reisib mööda ilma ringi, et veenda inimesi: vähendades koduses majapidamises asjade ja jäätmete hulka nii palju kui võimalik, ei ole vaja murda pead, kuidas vältida maailma mattumist prügi alla. Sedasama suhtumist üritab ta iga päev ka oma lastesse süstida.
“Bea sõnum on väga lihtne: igapäevased väikesed valikud on olulised. Kasvõi see, kuidas võtta restoranist kaasa järele jäänud pitsalõiku — kas keerad selle salvrätti või lased pakkida suure karbi sisse,” tõi Liivak näite.
Selleks, et tema lapsed mõistaksid keskkonna ja jätkusuutlikkuse olulisust paremini, on Merle oma kaasaga nõuks võtnud, et lapsed võiksid nädalas vähemalt korra sattuda loodusesse. See aitab lastel tunnetada, millised on elu ja meie koduplaneedi toimimise põhimehhanismid, näha maailma avarama pilguga.
“Igapäevaselt linnas elades võib muidu elust ja elamise vormidest väga ühekülgne ettekujutus tekkida. Alles eelmisel nädalal viis elukaaslane meie kaks väiksemat last lasteaiavabal kolmapäeval rongiga jalgrattamatkale Aegviitu. See oli justkui selline argine käik, aga jättis ikkagi kustumatu mulje. Nad tulid tagasi karbitäie isekorjatud pohladega, silmad särasid ja rääkisid lugusid, kuidas valgete sokkidega põder oli nende eest vaid mõne meetri kauguselt üle tee jooksnud ning kuidas nad olid teinud naljakaid loomahääli ja sellega seenelised ära ehmatanud,” meenutas Liivak.
Suutlikkus ise jäätmete hulka vähendada
Tihtipeale võime ise pakendite ja prügi sorteerimise osas pingutada, ent näeme kõrvalt, kuidas näiteks e-poest asju või restoranist toitu tellides ei mahu pakendid pärast prügikasti ära. Ka Merlel on sarnane kogemus. “Olin hiljuti päris nördinud nähes, kui suur hunnik pakendeid toidu koju tellimine kaasa toob. Mõtlesin, et keeran olukorra õpetlikuks. Läksin plastkarbiga oma kuueaastase tütre juurde ja ohkasin: paha lugu, nüüd tuli see karp koos söögiga meile koju, mida küll sellega peale hakata? Tütar vaatas mõtlikult ja vastas siis lootusrikkalt, et sellest pole midagi, me saame sellest midagi meisterdada! Alustuseks pani ta sellesse peotäis suhkrut ja esitles siis oma uut sahisevat pilli. Mulle tegi muidugi rõõmu, et laps oskas olukorra loominguliselt lahendada, anda esemele teine või kolmas võimalus. Eks seda loovust ongi väga vaja, et leida viise säästlikumaks eluks,” avaldas Liivak lõpetuseks.
