Lasteaia direktor selgitab, mida saaksid õpetajad ja vanemad teha, et isadepäeva tähistamine oleks kõikide laste jaoks tore sündmus

Isadepäev on oluline püha. See on päev, kus lapsed saavad oma isadele tunnustust avaldada ja näidata pisikeste žestidega, kui olulised isikud nad laste elus on. Lasteaedades ja koolides korraldatakse selle päeva auks kontserte ja meisterdatakse kaarte. Kuid mida tunnevad väikesed lapsed, kes kasvavad üles ilma isata?

Uurisime lasteaia direktorilt Katrin Paldermaalt, kuidas saaks lasteaias tähistada isadepäeva nii, et kõik lapsed tunneksid end sel päeval hästi ja mida saaksid lasteaiaõpetajad omalt poolt ära teha, et isata kasvavad lapsed ei tunneks end kõrvalejäetuna.

Katrin ütleb, et nende lasteaias on isadepäeva tähistamine juba traditsioon, mida kõik ootavad. “Muidu järgisime traditsiooni ja korraldasime aastaid isadepäeva kontserte. Ühel hetkel aga otsustasime (kuna meie maja on suur — 11 rühma), et pakume oma isadele ja lastele hoopis koostegemise rõõmu!” Tema sõnul on muudatus hästi vastu võetud ja talle tundub, et isadele meeldib lastega koos tegutsemine väga. Väljakuulutatud isadepäeva hommikul kutsutakse isad lasteaeda koos põnnidega hommikuputru sööma. Juhul kui isa pole ükskõik mis põhjusel — komandeering või midagi muud, siis on oodatud pudrule ema või vanaema, keegi kes hommikul lapse lasteaeda toob.

Õhtul saab aga laps koos isaga tunda rõõmu ühistegemistest. “Oleme korraldanud orienteerumist, robootikaõhtuid, töötubasid, isaga koos võimlemise trenni. Sel aastal korraldab isadepäeva Kaitseliidu Harju maleva Rävala malevkond ning pakume kõigile osalejatele sõduriputru.”

Tavaliselt valmistatakse koolides ja lasteaedades isadele kaarte. Kuid kui lapsel ei ole isa? Laps ei tohiks kindlasti kaardi valmistamisest kõrvale jääda. Katrin ütleb, et isa puudumisel saab laps ise valida, kellele ta kaarti soovib valmistada.

Katrini sõnul ei ole nende lasteaias sellist kommet, et isade- või emadepäeval oleksid üritusele oodatud ainult isa või ema. “Loomulikult on nendel päevadel põhirõhk emal või isal, kuid kui nad ei saa mingil põhjusel osa võtta või lapsel polegi ema või isa, siis on üritusele oodatud mõni teine lapsele oluline pereliige.”

Isegi kui need on kogupere üritused, kuhu on oodatud kõik pereliikmed, võivad ju siiski pisikesed lapsed tunda end tähtpäevadel kehvasti, kui neid kasvatab üksikvanem. Katrin usub, et lastel, kel pole isa, saavad tuge oma emadelt, vanaisadelt, onudelt. Ei teki sellist olukorda, kus laps on üksinda ja kellelegi ei ole oma muret kurta.

Ka lasteaias saavad õpetajad palju enne selliseid tähtpäevi palju ära teha, näiteks toetada lapsi emotsionaalselt. Katrin jagab head mõtet, mis nende lasteaias toimib: “Enne isadepäeva on meil tavaliselt nädalateemaks ” Minu pere”, kus kõik lapsed saavad rääkida ja tutvustada oma peret. Õpetajad saavad rääkida lastele leebelt, et kõik perekonnad on erinevad, aga ikkagi armsad!”

Samuti räägitakse lasteaias ka muudel aegadel pereteemadest. “Õpetajad tutvustavad lastele erinevaid peremudeleid ja erinevaid tähtpäevi, milleks on näiteks emadepäev, vanavanemate päev jne.” Kuid selline selgitustöö ei peaks aset leidma ainult lasteaias. Kodudes, kus kasvavad lapsed ilma isata, ei peaks ema seda teemat vältima ja võiks ise rääkida oma lapsega isast ja isadepäevast ning selgitama südamega ja ausalt, miks nad isaga koos ei ela.