“Kiljatasin üllatusest ja surusin märja pluusi vastu rinda, üritades nii hästi kui võimalik oma sündsust säilitada.”
Kui söandasin alla minna, võttis mind esmalt vastu röstsaia aroom ja laste naer. Ümber trepikäänaku pöörates tervitas mind viimasel astmel väga tilluke hüljatud šotiruuduline hommikumantel ja üksik suss keset koridori. Korjasin mõlemad üles ja läksin köögi poole, kus Sandra seisis musta leiva viilu käes hoides kroomist särava hiiglasliku rösteri ees ja lehvitas kahele metallist hommikusöögileti ääres istuvale erkpunases pidžaamas väikesele tüdrukule. Tüdrukute lokkis juuksed, ühel tumedad, teisel valkjasblondid, olid unesoengus ja mõlemad itsitasid abitult.
„Ära ärgita teda! Ta teeb seda uuesti.“
„Mida ta uuesti teeb?“ küsisin ja Sandra pöördus.
„Oi, Rowan, jumaluke, oled sa alles varakult üleval. Loodan, et tüdrukud sind ei äratanud. Me alles õpetame mõningaid pereliikmeid kauem kui kella kuueni voodis püsima.“ Ta osutas lõuaga kahest tüdrukust noorema, heledapäise suunas.
„Pole hullu,“ ütlesin ausalt, lisades pisut vähem tõeselt: „Ma ärkan loomupäraselt vara.“
„Noh, sellest on siin majas kindlasti kasu,“ nentis Sandra ohates.
Tal oli hommikumantel seljas ja ta nägi rohkem kui räsitud välja.
„Petra viskas pudru maha,“ ütles tüdruk kuriseva naeru saatel ja osutas nurgas kõrges söögitoolis istuvale roosapõsksele beebile; märkasin, et tal oli õigus. Pliidi esiküljel voolas alla munasuurune pudrutükk, et plartsatusega betoonpõrandal maanduda; Petra hõiskas rõõmust ja õngitses uut lusikatäit, valmis uuesti viskama.
„Peta iska!“ teatas ta ja sihtis.
„Uh-uh,“ ütlesin naeratades ja sirutasin käe lusika järele. „Petra, palun anna mulle!“
Pisike vaatas mind hetkeks kahtlevalt, hindas pilguga, hõredad blondid kulmud armsalt kortsu tõmmatud; siis valgustas ta pontsakat nägu naeratus, ta kordas: „Peta iska!“ ja sihtis pudru minu poole.
Põikasin kõrvale, aga mitte piisavalt kiiresti ja puder tabas mind otse rindu.
Hetke ahmisin lihtsalt õhku ja mõistes, millega väike tüdruk just hakkama sai, tundsin sisimas raevu kerkimas. Rumalast peast polnud ma vahetusriideid kaasa võtnud ja eilne pluus vedeles kokkukägardatult kusagil, rinnal punase veini plekk, mida ma enda arvates polnud sinna tilgutanud, aga ju siis olin.
Mul polnud sõna otseses mõttes rohkem puhtaid riideid kaasas.
Pean nüüd kogu ülejäänud päeva pudrusena ringi käima. Väike tõbras.
Mind päästis kahest tüdrukust noorem. Ta pahvatas naerma, kuid kattis siis suu ehmunult käega.
Meenutasin, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma siin olen.
Sundisin end naeratama.
„Pole midagi,“ ütlesin tüdrukule, „Sina oled vist Ellie? Võid küll naerda. Tegelikult see on naljakas.“
Tüdruk võttis käed suu eest ja naeratas ettevaatlikult.
„Rowan, mul on väga kahju,“ ütles Sandra teatava tüdinud allaandmisega hääles. „Räägitakse kohutavatest kahestest, aga ma vannun, et Petra oleks selle rolli juba kuuekuuselt saanud. Kas su pluusiga on korras?“
„Sandra, ära lase end sellest segada,“ ütlesin. Pluus ei olnud korras, vähemalt mitte enne kui saan seda pesta ja võib-olla ka mitte siis. See oli siidpluus, ainult keemiliselt puhastatav, iseenesest tobe valik lapsehoidja tööintervjuuks, aga ma polnud arvanud, et tuleb ka lastega suhelda. Äkki võiks olukorda kuidagi enda kasuks pöörata. „Päriselt, lastega ikka juhtub. See on ju ainult puder! Kuigi…“ Küünitasin ettepoole, võtsin pudrukausi Petra käeulatusest ära, enne kui tüdruk aru sai, mis toimub, ja panin kaugemale. „Ma arvan, et sellest aitab, väike preili Petra, nii et ma võtan pudru koristamise ajaks enda hoole alla. Sandra, kus teil mopp on, ma pühin selle pudruloigu ära, enne kui mõni tüdrukutest seal libiseb.“
„Panipaigas, see uks seal,“ vastas Sandra tänuliku naeratusega.
„Suur tänu, Rowan, ma ausalt ei kavatsenud sind ilma rahata … see tähendab — see läheb liiga kaugele.“
„Aitan hea meelega,“ vastasin veendunult. Sasisin mööda minnes Petra juukseid kiindumusega, mida ma täielikult ei tundnud, ja pilgutasin Elliele silma. Maddie mulle otsa ei vaadanud, vaid jõllitas oma taldrikusse, nii nagu oleks kogu lugu temast täielikult mööda läinud. Vahest oli tal varasema pärast piinlik — tema ju Petrat ärgitas.
Panipaik osutus asuvat maja vanemas osas — Victoria-aegse kraanikausi ja kiviplaatidega põranda järgi otsustades võis see kunagine nõudepesuruum olla –, aga hetkel polnud ma arhitektuuriliste detailide hindamise meeleolus. Sulgesin hoopis ukse ja hingasin paar korda sügavalt, et viimsetest ärrituseriismetest vabaneda, ja asusin siis oma pluusi päästma. Pärast paari katset, mille ainsaks tulemuseks oli see, et ajasin seelikule pudrust vett, surusin harjavarre ukselingi taha ja koorisin pluusi seljast.
Seisin rinnahoidja ja seeliku väel, loputasin pudrust kohta ja püüdsin ülejäänud pluusi mitte liiga märjaks teha, kui kuulsin majapidamisruumi teisest otsast kobinat, pöördusin sinnapoole ja nägin, et hoovipoolne uks avanes ja käsi tunkedesse pühkides sisenes Jack Grant.
„Niiduk töötab, San…“ hüüdis ta ja vakatas siis, silmad üllatusest pärani. Ere puna levis üle ta laiade põsesarnade.
Kiljatasin üllatusest ja surusin märja pluusi vastu rinda, üritades nii hästi kui võimalik oma sündsust säilitada.
„Oh jumal, anna andeks,“ ütles Jack. Ta kattis silmad, vaatas lakke, põrandale, kõikjale, ainult mitte minu poole. Ta põsed tulitasid.
„Ma … ma … ma palun väga vabandust …“
Siis pööras ta ümber ja põgenes rasket ust selja taga pauguga kinni lüües, jättes mu õhku ahmima, teadmata, kas nutta või naerda.
Kumbki polnud eriti mõttekas, seepärast kuivatasin märga pluusi kiiresti radiaatoril rippuva käterätikuga, lasin mopiämbri vett täis ja läksin tagasi kööki, põsed peaaegu sama õhetavad kui Jackil.
„Pluus korras?“ uuris Sandra üle õla, kui sisse astusin. „Las ma pakun sulle kohvi.“
„Jah.“ Ma polnud kindel, kas talle äsja juhtunust rääkida või ei. Kas ta oli mu kiljatust kuulnud? Kas Jack ütleb midagi? „Sandra, ma …“
Aga siis lõin põnnama. Ma ei kujutanud ette, kuidas öelda: Sandra, ma näitasin just su töömehele rindu, ilma et see ebaprofessionaalselt kõlaks. Juba mõte sellest süvendas häbipuna mu palgel veelgi. Mina ei suuda seda teemat puudutada. Jääb vaid loota, et Jackis on piisavalt härrasmehelikkust, et seda mitte jutuks võtta.
„Piima ja suhkruga?“ uuris Sandra hajameelselt üle õla ja ma jätsin selle jutuajamise sinnapaika.
„Piima, palun,“ vastasin, panin ämbri maha ja hakkasin Petra rakette pliidilt ja põrandalt ära puhastama, tundes, et põsed jahtuvad töötades maha.
Kui kohv viimaks saabus, ma laua taga istusin ja suurepärast marmelaadiga röstsaia sõin, suutsin peaaegu teha näo, et midagi ei juhtunud.
