"See pole ainult sinu enda asi otsustada, milline su aed välja näeb. See on ka kõrvalnaabri asi ja vahel lausa terve tänava asi."

Katkend Susan Luitsalu uuest raamatust “Ka Naabrid nutavad”, mille tegelastes tunneme ära oma naabreid, sõpru ja vahest iseennastki. Humoorikas, dramaatiline, irooniline ja põnev.

Üsna ruttu oli Maire jaoks selgeks saanud, et see pole ainult sinu enda asi otsustada, milline su aed välja näeb. See on ka kõrvalnaabri asi ja vahel lausa terve tänava asi.

Mustamäel olid kõigil olnud ühesugused korterid ja teistele vaatamiseks nendest ainult välisuksed. Autodki olid anonüümselt tänava ääres ja seda, kellele milline masin kuulub teadsid ainult need igavlevad vanamoorid, kelle aknad olid parkla poole.

Lehtlas nägi aga ju tervet maja, mille suurusest, kujust ja krundist oli kohe näha, kellel kui palju raha, ilumeelt ja stiilitunnetust on. Ja autod — need ei reetnud mitte ainult omanike käike, vaid ka pangaarve olukorda.

Mairel oli suhteliselt suva, mida temast mõeldakse, aga oli suur hulk naabreid, kellele läks korda nii teiste arvamus kui tundus ka äärmiselt tähtis iseenda oma. Maire oli ju samuti Pille ja Toomase pidudel käinud ja kuulnud, kuidas seal jahvatati, võõrast raha loeti ja inimeste maitset kritiseeriti.
„Veiko tegi uue kuuri, nägite?“ küsis üks.

„Jaa, issand, kuidas siis ei näinud, muidugi! Me ütlesime talle kohe, et kuule, Veiko, see ei sobi üldse, vana oli palju parem, aga ta sai selle kuskilt odavalt,“ ütles teine.

„Tal ei lähe firmal praegu üldse hästi,“ teadis kolmas valgustada, „eks ta hoiab kokku. Bauhausis olid need kuurid ju allahinnatud. Ega see on mingi joonise järgi kokku pandav massitoodang mitte eritellimus!“

„Bauhausis või Bauhofis?“

„Bauhausis.“

„OK.“

Kuigi suurem osa inimesi oli Lehtlasse kolinud selleks, et neil oleks rohkem ruumi ja vabadust kui kortermajas, siis Maire seevastu oli täiesti veendunud, et tegemist on maailma kõige ebaprivaatsema ja kammitsevama kohaga üldse, kus inimeste üheks igapäevaseks hobiks on kohtu mõistmine. Ta tegi seda ju ise ka, sest tal oli palju rohkem vaadata, kui Mustamäel.

Maire astus oma väravast välja ja hakkas mööda Pojengilehe tänavat Lehtla keskpunkti poole kõndima. Ta teadis, et kui ta vaatab Juhani akendest sisse sel hetkel, mil ta on kuti majast juba peaaegu möödumas, näeb ta teda viskiklaasiga köögilaua taga istumas, oma peene sülearvuti taga, üks käsi toetamas laupa, sõrmed juustesse põimunud. Seal ta oligi, aga täna nokkis ta ennastunustavalt nina.

„Sellel mehel on tõesti hekki vaja,“ turtsatas Maire mõttes ja jalutas edasi. Oli märts, aga õhus oli tunda rahutut kevadehõngu.

Katsi ja Petsi köök, kus parasjagu oli Vicky enda teadmata põhjustanud ühepajatoidu teemalise skandaali, paistis maja sisemusest kätte läbi pikliku elutoa.

„Tunneli lõpus on köök,“ tuli Mairele pähe imelik assotsiatsioon. Talle tundus ka kummaline, et pererahvas, kes käib tihti jooksmas ja peaks oma maja sama nurga alt nägema, mis jalutajad, pole kursis, mis paistab ja mis mitte. Aga võibolla oli olukord nii intensiivne, et erandkorras ei tulnudki täna kellelegi pähe mõelda sellele, mis mulje endast kõrvaltvaatajale jäetakse. Kats vehkis parasjagu vihaselt pannilabidaga, viskas selle siis maha ja tuiskas minema. Pets karjus kellegi kolmanda peale. Ülemisel korrusel oma toas tantsis õndsas teadmatuses, suured roosad kõrvaklapid peas ja juukselakipurk mikrofoniks käes peretütar Bresaola.

„Nii pikk, aga suure kondiga ka veel, sellisel on raske peigmeest leida,“ mõtles Maire jälle seda, mida ta iga korda Bresaolat nähes mõtles, „Imelik nimi ka.“

Mairele tundus, et ta tegelikult nagu ähmaselt mäletab, et see nimi tähendab midagi, aga mida? Seda, et miks ta peaks teadma, või veel vähem seda, mida ta siis teab, ei suutnud ta kuidagi meenutada. Kuna see saladusena vaikiv mälestus mutti kriipivalt ärritas, mõtles ta ruttu muude asjade peale.

Vasakul pool tänavat kõrgus Pille ja Toomase loss, mille sisemuses vaadati televiisorit. Ilmselt elutoas. Köögis põles tuli, aga seal polnud parasjagu kedagi. Ülemisel korrusel põles tuli magamistoas ja ühes toas veel. Ta oli kunagi Pille jutust aru saanud, et sel naisel on veel eraldi oma tuba ka, nagu buduaar või nii, aga ta polnud seal ise kunagi käinud. Polnud kutsutud.

Ühe majapoole teine korrus oli tühi, sest Pille ja Toomase lapsed, 15-aastane German ja 12-aastane Johanna-Deliah, olid mõlemad küüditatud kuskile kallisse ja poolpeenesse Inglismaa internaati. Pille oli enda väitel väga nõudlik ema ja talle oli tundunud, et piisavalt range režiimi hoidmine ja laste drillimine käib talle üle jõu. Eestis mõjutavat lapsi sõbrad, kelle puhul osades peres ei tuntud üleüldse mitte mingisuguseid reegleid. Katsu sa siis enda omadele selgitada, et neil on päevas ainult teatud aeg ekraaniaega, kui teistel on piiramatult. Või põhjendada, miks kaubanduskeskuses jõlkumine pole lubatud. Või siis too kord, kui Johanna ei tahtnud enam viiulit õppida, sest tema klassis tuli moodi hoopis kitarr. Internaat oli Pille väitel sellisel juhul parim lahendus — suletud keskkond, kus on kõikidel lastel ühesugused reeglid ja kui kitarritundide maht on täis, ei lähe keegi endale linna pealt iseseisvalt õpetajat otsima.

Maire oli aga arvamusel, et tegelikult mängis suuremat osa laste kooli saatmisel see, et Pille ei talunud absoluutselt mingisugust kisa, valju muusikat ega häireid tema enda režiimis. Ta oli oma jutu järgi üle kümne aasta vedanud, toonud, vedanud, vaadanud näidendeid, iluvõimlemiskavasid, kuulanud viiuli- ja klaverikontserte, käinud tennise- ja jalgpallivõistlustel ning sõitnud mööda linna ringi, otsides järjekordse hobi tarbeks järjekordset vidinat. Üksvahe oli ta lausa ahastuses sellest, kui palju varvassusse üks tüdruk võib kulutada ja ära kaotada. Ju tal oli sellest kõigest lihtsalt kõrini saanud.

Järgmine oli Vicky maja. Kui Maire ja Juhani eramud olid moodsad, minimalistlikud ja maitsekad, Pille ja Toomase oma oli suur ja igav, kuid mitte ka silmipimestavalt kole ning Katsi ja Petsi oma kohutav valgetest tellistest tumeda viltuse katusega üheksakümnendate koloss, siis popstaari kodu oli nunnu väike jäänuk eelmise sajandi kuuekümnendatest. Heleda kuldookri värvi krohvitud, tumedate aknaraamide ja uue tumepruuni katusega majakesel oli terav viilkatus ja sama terava viilkatusega väike vintskapp. Lopsakas aed oli täis vanu õunapuusid ja sõstrapõõsaid.

Vicky maja vaadates jäi Maire alati nostalgiatõbiseks ning pinnale ujus palju lapse- ja noorpõlvemälestusi. Ta oleks parema meelega elanud selles vanas päkapikumajas kui tolles harjumatult avaras ja valges klaaskuubikus. Huvitav, kas Vicky oleks nõus vahetama?
Vist mitte. Vicky tundus olevat romantilist sorti pesapunuja, kellele meeldib samuti pigem õdus koobas mitte avar varesepesa saarepuu otsas. Tavaliselt varjas ta end hoolikalt kardinatega, kuulsus ikkagi, aga ükskord oli selles väikeses majas mingit suurpuhastust tehtud ja Mairel oli õnnestunud läbi pärani akende tuppa näha.

Kõik oli valge — põrandad, seinad ja loomulikult ka laed. Vanamoodsat planeeringut oli muudetud ja alumine korrus tundus olevat üks suur ruum, kuigi mingite seinaosade ja postidega soppideks liigendatud. Mööbel oli samuti hele, pehmel diivanil vedelesid pastelsetes toonides padjad, toolileenidel rippusid pehmed pleedid. Kummutitele olid sätitud küünlakompositsioonid. Kõik vihjas sellele, et tegemist oli ühe äärmiselt hubase pesakesega, kus laulja paksude kardinate taga küünlaid põletas ja teki all keras laulukesi välja mõtles. Või midagi taolist.

Pimedas nägi maja alati nii kutsuv ja rahustav välja, et Mairel tekkis isu kiiremas korras koju jõuda, end tekkidesse mässida ja magama jääda. Ta prooviski alati sättida nii, et see päkapikumaja oleks viimane kogemus ja emotsioon jalutuskäigust. Peale Vicky maja suunas ta pilgu enda kodule, kõndis kindlal ja kiirel sammul Pille ja Toomase omast mööda ning keskendus juba mõtteis sellele mõnusale tundele, mis tekib pimedast ja külmast tulles oma sooja esikusse sisenedes.

Täna olid universumil mingid muud plaanid, sest jõudes täpselt Toomase ja Pille maja ette, nägi Maire silmanurgast oranžikaspunast täppi pimeduses helendamas. Täpp nägi kahjuks teda ka.

„Tervist, proua!“ ütles täpp, kes tegelikult muidugi oli suitsetav Toomas.

„Õhtust!“ vastas Maire ja sammus edasi.

„Oot, ma tahaks küsida,“ ei lasknud Toomas teda kohe minema. Tundus ka, et naaber võis olla natuke nagu purjakil, mis järele mõeldes oli kohe erakordselt tõenäoline. Kell oli juba palju ja kõik teadsid, et Toomas pitsi ei sülita. Kui nüüd täpne olla, siis ega sellel tänaval ei sülitanudki keegi peale Katsi ja alaealiste. Mairegi armastas endale vahel Baileyst valada ja sõbrannadega kohtumas käies võeti ikka ju väike pits konjakit, või suur. Või siis Päivi ja Lembiga olid nad ikka istunud, maailma asju arutanud ja natuke džinntoonikut võtnud. Sellega muidugi läks ükskord üsna käest ja Lembi oli oma korteri poole tuterdades kiljatanud: „Jumal, nad ju toovad mulle lapsed hoida hommikul, kas keegi üldse küsib, kas vanaema on selleks ajaks piisavalt kaine?“ ja kontrollimatult itsitanud. Nagu ka Maire ja Päivi.

Just selsamal hetkel oli mööda kõndinud üks noor ema, kes oli penskarite naljadest ilmselges šokis ning tõstis lapse õuduse ja põlastuse segusel ilmel muttidepoolse puusa pealt teisele nagu võiksid verejanulised seenioralkohoolikud tema last lausa rünnata.

Korraks jäid tädid vait, aga purskasid siis uuesti naerma.

Kui naer rauges, rehmas Lembi käega: „Elagu üle, kolmanda lapsega kukub juba ise ka jooma!“ ning see oli vallandanud juba järgmise naeruhoo.

Maire hakkas alati itsitama, kui talle see stseen meelde tuli. Kuna Päivi ja Lembi elasid täpselt linna teises otsas, ei käinud nad enam nii tihti üksteise pool külas, vaid said keskel kokku, mõnes kohvikus. Seal ei olnud muidugi pooltki nii lõbus, kui avalikkuse silme alt turvalises Mustamäe korteris peidus.

„Mida see nüüd siis tahab?“ mõtles Maire ja tundis suurt pettumust, et Toomas oli tema õdususe fluidumi täielikult minema puhunud.

„Kas teil on plaanis oma aiaga sel aastal midagi ette ka võtta vä?“ küsis Toomas norival toonil, kergelt pehme keelega. Ta oli tõesti purjakil.

„Mis siis?“

„Teil eelmisel aastal olid võililled ainult! Aga te ei kujuta vist ette ka, kui palju meie näeme vaeva, et võililli ei oleks?“

No täiesti kindlasti ei olnud enam mingisugust fluidumit…

„Kui teil on aed võililli täis,“ jätkas Toomas oma jauramist, „siis need seemned lendavad minu aeda ka. Ma võin kihla vedada, et sel aastal on meil muru võililli täis. Teine asi on naat. No okei, teil naati ei ole, sest enne, kui te siia kolisite, käisin ma ja kaevasin selle aianurga teil üles. Naat on Vickyl… Jah. Peangi temaga sellest rääkima, et mis saab nüüd.“

„Naat on tervislik,“ nähvas Maire. Polnud ime, et see jääkuninganna Pille oma meest selja taga Murukeppijaks kutsus. Puhas ja liigivaene muruvaip tundus olevat selle mehe haiglane kinnisidee ja arvestades, kui palju tal selleks energiat ja aega kulus, siis oma naise jaoks ilmselt tõesti palju ei jäänudki. Üleüldse — mis saaks olla ebaseksikam, kui aianduslike kinnisideedega mees, kui sa ise oled sedasorti naine, kes ei tee vahet — ega tahagi teha — isegi petuunial ja karikakral.

„Jajah, diskopepu räägib mulle samuti, et tema teeb mingisugust pestot. Võite selle pesto endale pista sinna samusesse, naat on naat!“ teatas Murukeppija ülbelt.

„Noormees, kas saite öeldud, mis teil öelda oli või on veel midagi?“ tulistas Maire, kes ei olnud mingi papist pensionär. Selle „noormehe“ määris ta Toomasele nina alla muidugi täitsa meelega nii nagu naised üksteist üleoleku demonstreerimiseks „kullakeseks“ kutsuvad.

„Praegu on kõik,“ pomises Toomas ülbelt.

„Debiilik,“ mõtles Maire ja kõndis mitte midagi ütlemata oma maja poole. Toomas oli tema igaõhtust rutiini tugevalt rikkunud ja kuna õdusast koju tagasi jõudmise meeleolust polnud enam jälgegi, otsustas Maire hoopis võtta pitsi brändit ja internetist järele uurida, et kas võililli saab ka meelega kasvatada.