Mainor Ülemiste juht Margus Nõlvak: kõigil peab olema õlg, kuhu oma pead toetada ja minu õlg asub kodus

Eesti meeste oodatav eluiga (73,9 eluaastat) on 8,5 aastat lühem kui Eesti naistel (82,4 eluaastat). Kuni 50. eluaastani käivad mehed arsti juures oluliselt vähem kui naised, seega jõuavad Eesti mehed arsti juurde liiga hilja, enamasti juba tõsiste ja väljakujunenud (krooniliste) haigustega. Uurisime, kuidas suhtub enda ja oma kolleegide tervisesse Mainor Ülemiste juhatuse esimees Margus Nõlvak.

Kas ja kui oluline on sulle kui mehele su enda tervis? Kuidas selle eest hoolt kannad?

Tervis on oluline olenemata sellest, kas oled mees või naine. Oluline on tervisele tähelepanu pöörata läbi teadlikkuse ja mõõdukuse ka siis, kui kõik on justkui hästi. See on komplekt toitumisest, liikumisest ja vaimse tervise tasakaalust. Nii mõnigi meist hakkab tervisega tegelema alles siis, kui midagi on juba valesti.

Kui teed mõne suurema või väiksema vea, siis kui hea meelega seda tunnistad? Kuidas oled eeskujuks oma töötajatele?

Ma tunnistan vigu väga hea meelega. Vigade tegemine on töö loomulik osa. Vigade märkamist ja tunnistamist ootan ka oma meeskonnalt. Ja loodetavasti olen läbi enda käitumise näidanud, et vigade tegemine ja nendest rääkimine on meie meeskonnas pigem au asi.

Kuidas hindad, kas Eestis on meeste tervise teemad juba piisavalt ka töökultuuri osaks muutunud?

Kindlasti mitte. Töötervishoiu teemad on kahjuks tagaplaanil, samuti ei ole kombeks rääkida ja arutada ei meeste ega ka naiste terviseteemasid.

Mida saaksid aga ettevõtjad ja juhid ise veel ära teha, et soodustada seda, et mehed tegeleksid oma tervisega ja ei põleks läbi?

Tervis on umbes sama delikaatne ja keeruline teema kui eksimine ja vigade tunnistamine. Kui tööõhkkond ei ole avatud ja hooliv, ei soosi usaldamist ja probleemidest rääkimist, siis ongi keeruline — kolleeg võib läbi põleda kollektiivi silme all, ilma et keegi sellest aru saaks.

Terviseteemade teadvustamisele võivad kaasa aidata nt ägedad tegevused. Mainor Ülemistes korraldame me iga aasta tervisekuud, üle-linnakulist triatlonit ja muid spordivõistlusi, igal reedel on meil meeskonnaga ühistrennid jne. Seega usun, et kõik saab alguse ettevõtte kultuurist ja avatud sisekliimast.

Ühiskonnas on viimastel kuudel rõhutatud, et tippjuhid on oma murede justkui üksi ja seetõttu kantakse ka kogu koormat ise. Kuidas leiad sina endas jõudu, et töö kõrvalt ka iseendale pühenduda?

On levinud arusaam, et (tipp)juhid on tugevad kui kaljud — ei tee vigu, töötavad täiskiirusel ilma pausideta ega väsi, aga juhid on siiski tavalised inimesed. Kõigil peab olema õlg, kuhu oma pead toetada ja minu õlg asub kodus.

Eneseteostus, mis on meie vajaduste püramiidi tipus, ei peaks seisnema ainult tööalasel eneseteostusel. Kõrgeid eesmärke tuleks seada ka eraelus, pereelus jne. Veel enam ei pea ma õigeks, et tööd tehakse pere arvelt, sest mõnel olulisel ja kriitilisel hetkel on vajad just ise oma lähedaste tuge. Kui sind ei ole oma lähedastele olemas olnud, ei osata seda enam teha või ei panda seda tähele. Minu pere on küll suur, mis nõuab ühelt poolt palju tähelepanu, aga teisalt annab mõõtmatus koguses energiat tagasi. Ja kui veel liita aeg iseendale, moodustub tervik sellest tasakaalust, mida mina oma retseptiks pean.

Mida soovitad teistele meestele, et nad hoolitseksid oma tervise eest ega põleks läbi?

Olla aus, tunnistada vigu, mõõna hetki. Vahel tuleb otsida lohutust — ja see ei näita mitte nõrkust, vaid hoopis tugevust. Tasakaal töö, isikliku elu ja oma aja vahel.

Pikema Sõpruse Päeva raames kutsutakse mehi koos sõpradega veetma ühte päeva novembris, mil veedetakse päev oma sõprade seltsis ja läbitakse üheskoos ka tervisekontroll. Ka sina oled selles juba aastaid kaasa löönud. Miks?

Tunnen Raini (ettevõtja Rain Vääna — toim.) aastaid ja ta kutsus. Ei tekkinud kordagi kahtlust, et sellise olulise algatusega mitte kaasa minna.

Kommenteerib ka Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa:

Miks on nii, et mehed kipuvad oma füüsilise ja psüühilise tervise sageli unarusse jätma? 

Põhjused on tõenäoliselt sarnased, mis teistel inimestelgi. Loodetakse, et vaevused lähevad ise üle. Ei usuta päriselt, et tervisehädad just mulle peaksid või võiksid külge hakata. Raske on viia läbi ka elustiili muudatusi, mis tervise hoidmisega kaasas käivad. Mehed on vast siiski mõnevõrra enam haavatavad, kuna neile justkui ei ole lubatud haige ja hädine olla või abi küsida. Vaikimis eeldatakse, et kui n-ö "õige mees" näiteks käest ilma jääb, meisterdab ta hambaid appi võttes käepärastest vahenditest zguti ja võitleb edasi.

Miks ei julgeta sageli tunnistada, kui midagi on tervisega korrast ära? 

Sageli on taustal hirm ja teadmatus. Ei teata, kuidas käib ravi, mis on abi otsimise esimene samm, kas seisund üldse on ravitav? Samuti võidakse karta, et äkki teeb raskuste tunnistamine asju hullemaks. Ka iseendale võib olla raske haigestumist tunnistada, sest sellega läheb kaotsi osa minapildist, arusaam endast kui tervest ja murdumatust inimesest. Häbi võib olla ka teiste ees ja tekib küsimus "Mis siis saab, kui teised näevad, et ma ei olegi purunematu?" Samas on näiteid, et kui julgetakse rääkida oma vaimse tervise raskustest, siis pigem võib kohata imetlust ja teiste poolehoidu, kui kuuldakse, et inimene on n-ö mustast august välja roninud või ronimas.

Margus ütleb ühele küsimusele vastates, et on levinud arusaam, et (tipp)juhid on tugevad kui kaljud, kuid tegelikult see nii ei ole. Kuidas teie seda kommenteerite? Miks kipuvad tippjuhid sageli läbipõlema? Üle töötama ja tööd esimeseks seadma?

Läbipõlemise üheks eelduseks on mingis mõttes idealism, innukus, saavutused, energiline ja edukas tegutsemine. Neid omadusi võiks tippjuhi puhul kõrgelt hinnata. Samas kui aeg ja kokkupuuted reaalsusega - kus on vaja teha järeleandmisi, hinnata realistlikult iseenda võimeid - korrektuure ei tee, on läbipõlemine kerge tekkima. Kui oled juba väsinud ja asjad ei lähe alati nii nagu oled soovinud, siis võib olla esimene instinkt rohkem pingutada. Meeste väärtust nähakse sageli just läbi nende töösaavutuste prisma ja see teeb nende jaoks elu keerulisemaks.
Kui aga jõuvarud on otsas ja energiat uuesti laadida ei saa, siis tekivadki erinevad vaimse ja füüsilise tervise mured. Nagu Margus mainib, ei ole mõistlik n-ö kõiki mune ühte korvi laduda. Isegi kui tööasjad ei suju või tekitavad ülemäärast pinget, siis on võimalik saada jõudu juurde kodusest elust või ka muudest meeldivatest tegevustest.