Noor eestlanna Prahasse kolimisest: lahkumisavalduse asemel töö kohvriga kaasa ja armastatule järele
Jana Begeza on Praha-elu nautinud juba mõned kuud. Kui keegi oleks talt aga pool aastat tagasi küsinud, kus ta täna elab ja töötab, ei oleks osanud ettegi näha, et sügistuuled puhuvad Eesti asemel Tšehhis. Nii, nagu paljude teise riiki kolimise lugude puhul, on ka siin mängus kallid inimesed, kellele järgnetakse. “Sellise otsuse võtsin vastu ainult sellepärast, et minu tulevane abikaasa Martin Grištšuk on sportlane ning tegeleb käsipalliga. Talle pakuti Prahas kaheaastast koostööd. Otsustasin temaga kaasa minna,” selgitab Begeza. Prahasse plaanib paar jääda kaheks aastaks ja seejärel vaadata, mis elu toob.
Lahkumisavaldus lauale?
Kui otsus oli vastu võetud, kerkis aga üles küsimus — mida teha naise praeguse tööga? „Ma ei tahtnud oma tööst loobuda, kuna see on minu jaoks oluline. Seetõttu hakkasingi töökohas koos tiimijuhiga uurima, kas on üldse võimalik nii kaugel ja kaua kaugtööd teha. Olin väga õnnelik, kui sain JAH-vastuse,” räägib Begeza, kes töötab Elisa müügiesindajana. „Tulevase abikaasa amet ei võimalda käsipalli mängida interneti teel, mul vedas siin rohkem,“ muigab naine. Müügitöö meeldib Begezale eelkõige just seetõttu, et see töö pakub võimaluse õppida olla enesekindlam enda tegudes ja sõnades. “Mulle meeldib aidata inimestel lahendada nende küsimusi, selgitada välja, milles probleem seisneb, leida palju erinevaid variante, et klient jääks rahule. Seetõttu ma ei tahtnud ka oma tööst loobuda,” selgitab Begeza ja lisab, et teises riigis oleks olnud uut tööd leida ilmselt palju keerulisem ja ajakulukam.
“Tegin juhiga kindlad kokkulepped, kuidas töökorraldus ja tiimiga koostöö jätkub. Leppisime kokku, et Eestis hakkan käima iga kuue kuu tagant, selleks, et olla aeg-ajalt ühes töökeskkonnas koos oma meeskonnakaaslastega.” Muul ajal toimub suhtlus üle veebi ja telefoni teel. Ka kliendid saavad nii igati hästi teenindatud. Olenemata müügiesindaja asupaigast peab klient saama parima teeninduse.
Prahas on väga palju avastamisväärset peidus
Uut ajutist kodulinna kirjeldades räägib Begeza, et Prahas on väga viisakad ja toredad inimesed. “See on väga ilus linn ning turistide jaoks ka hästi loogiline paik. Parkide asukohad, transport jms on hästi ära kirjeldatud ja külalistel on siin lihtne liigelda. Neile, kes oskavad vene keelt, on kohalikust infost aru saamine lihtsam, kuna tšehhi keel on vene keelele sarnane,” räägib Begeza, kes ka ise emakeelena räägib vene keelt. “Suurema osa vabast ajast käime ja avastame uusi kohti — muuseume, restorane, poode või siis lihtsalt jalutame linna peal ja naudime selle linna ilu. Siin toimub ka väga palju sündmusi, millest osa võtta.”
Lisaks sellele käib Begeza ka elukaaslase võistlustele kaasa elamas. „Igal mängul, mis tal Prahas on, käin ma alati kaasas temaga, kuna see on talle suureks toeks.”
Päris elu toob väljakutseid
Kui turistina teise riiki reisides ei pea nii pingsalt mõtlema igapäevaelu küsimustele, siis kolimisega kaasnevad olulised küsimused, nagu elupaiga leidmine jne. “Kuna mu tulevast abikaasat kutsuti Prahasse, siis pakuti meile ka kohe elupind. Seega polnud väga raske elukohta leida. Samas, kuid tahad siin linnas korterit üürida, siis see on väga probleemne. Üürihinnad on meeletult kõrged. Olenevalt asukohast ja korteri seisukorrast võib kahetoalise korteri üürimine maksta umbes 600-1000 eurot, lisaks veel kommunaalkulud,” rõhutab Begeza ja soovitab sellega kindlasti arvestada, kui Prahasse kolimise mõtted peas.
Samuti tuleb läbi mõelda see, kas tööd tehes on kõik vajalikud vahendid olemas. “Eestist siia kolides anti mulle töö poolt kõik vajalikud töövahendid kaasa. Aga kohapeal tekitas alguses peavalu hea ja töökindla kohaliku internetiühenduse leidmine,” selgitab Begeza, lisades, et kui eestimaalased on harjunud kiire ja vankumatu internetiühendusega pea igal pool, siis Tšehhis pakkus see omajagu väljakutseid. „Oleme kõik kohalikud teenusepakkujad läbi proovinud ja lõpuks leidsime sellise, kelle teenus toimib hästi. Kindlasti tuleks katsetada, kuna sujuv internetiühendus on üks kaugtöö tegemise aluseid.“
Begeza toob ka välja, et kindlasti kõigile kaugtöö ei pruugi sobida. See nõuab iseseisvust ja oma aja planeerimise oskust. “Kontoris olles saab kohe nõu küsida, kas tiimijuhilt või teistelt töökaaslastelt. Kuigi tean, et kõik toetavad mind 200%, olenemata, kas olen Eestis või tuhandete kilomeetrite kaugusel, pakub kaugtöö suhtluses kindlasti teatud väljakutseid.“ Samuti tuleb arvestada, et kuigi riik on teine, käib töö ikkagi Eestis ajarütmi järgi. “Kuna töö hakkab Tallinnas kell 8.30, siis siin hakkab mul tööpäev kell 7.30. Isegi see tunnike mõjutab nii varajasel kellaajal ärkamist päris palju. Kuid olen juba sellega harjumas.” Seega, kui uut riiki elukohana kaaluda, tuleb kindlasti läbi mõelda ka see, mis ajatsoonis riik/linn asub ja kas see võimaldab ka teiste tiimikaaslastega vajadusel samal ajal koosolekuid pidada või arutelusid pidada ning kliente teenindada.
Lõpetuseks ütleb Jana Begeza, et tähtis on mitte karta, vaid teha kindlaks, mida sa tahad ja kuhu soovid edasi liikuda. Alati on mingi võimalus ja tasub olla julge ning nii tööl kui ka lähedastega oma soovid läbi rääkida.
